Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 10,1-18
Kohtumõistjad Toola ja Jair1Ja pärast Abimelekit tõusis Iisraeli päästma Toola, Doodo poja Puua poeg, issaskarlane, kes elas Saamiris Efraimi mäestikus.
2Tema mõistis Iisraelile kohut kakskümmend kolm aastat; siis ta suri ja maeti Saamirisse.3Ja pärast teda tõusis gileadlane Jair ja mõistis Iisraelile kohut kakskümmend kaks aastat.
4Temal oli kolmkümmend poega; need ratsutasid kolmekümne eesli seljas ja neil oli kolmkümmend linna, mida tänapäevani hüütakse "Jairi telklaagreiks"; need on Gileadimaal.
5Jair suri ja maeti Kamonisse.Ammonlased rõhuvad Iisraeli6Ja Iisraeli lapsed tegid jälle kurja Issanda silmis ning teenisid baale ja astartesid, Süüria jumalaid, Siidoni jumalaid, Moabi jumalaid, ammonlaste jumalaid ja vilistite jumalaid, ja nad jätsid maha Issanda ega teeninud teda.
7Siis Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta andis nad vilistite ja ammonlaste kätte.
8Need vaevasid ja rõhusid Iisraeli lapsi sel aastal ja veel kaheksateist aastat, kõiki Iisraeli lapsi, kes olid teisel pool Jordanit Gileadis oleval emorlaste maal.
9Ja ammonlased läksid üle Jordani sõdima ka Juuda, Benjamini ja Efraimi soo vastu; ja Iisraelil oli väga kitsas käes.
10Siis Iisraeli lapsed kisendasid Issanda poole, öeldes: "Me oleme sinu vastu pattu teinud, sest me oleme maha jätnud oma Jumala ja oleme teeninud baale!"
11Ja Issand ütles Iisraeli lastele: "Eks ma ole teid päästnud egiptlaste, emorlaste, ammonlaste ja vilistite käest?
12Siidonlased, Amalek ja Maon rõhusid teid. Siis te kisendasite minu poole ja ma päästsin teid nende käest.
13Aga te jätsite mind maha ja teenisite teisi jumalaid, sellepärast ma ei päästa teid enam!
14Minge ja kisendage nende jumalate poole, keda te olete valinud! Päästku nemad teid teie ahastuse ajal!"
15Siis Iisraeli lapsed ütlesid Issandale: "Me oleme pattu teinud! Talita sina meiega, nagu see sinu silmis hea on, aga päästa meid praegu!"
16Ja nad kõrvaldasid eneste keskelt võõrad jumalad ning teenisid Issandat; siis ei sallinud tema hing enam Iisraeli vaeva. 17Aga ammonlased kutsuti kokku ja nad lõid leeri üles Gileadi; ja Iisraeli lapsed kogunesid ning lõid leeri üles Mispasse.
18Siis ütlesid inimesed, Gileadi vürstid, üksteisele: "Kes oleks see mees, kes hakkaks sõdima ammonlaste vastu? Saagu ta pealikuks kõigile Gileadi elanikele!"
Tundub, et Iisrael ei õpi iial. Lahus Issanda armust ei ole sel rahval aga võimalik ellu jääda. Samas – isegi Issanda armul on omad piirid ning tänases peatükis näeme kuidas Jumala pikka meelt ja kannatlikkust pannakse enneolematul viisil proovile.
Taas kord jookseb Iisrael ebajumalate järel millele järgneb ammonlaste agressioonning viimaks hakkab neile kohale jõudma nende tegvuviisi tegelik reaalsus. Siiani on nad olnud valmis laiendama oma ebajumalateenimist iga piirkonnas tuntud iidolini, pakkudes neile oma ohvreid ja teenistusi. Aga nüüd hakkab see kõik neid nö „tagasi hammustama“. Seistes silmitsi armeega mis järgneva 18 aasta jooksul purustab ja hävitab neid, peavad nad hakkama mõistma nende kurjaga tehtud lepingute hävitavat iseloomu.
Nii nagu Iisrael, hüüame ka meie Jumala poole kui oleme hädas. Siis me isegi tunnistame oma patte. Häda on see mis saab meie tähelepanu aga kas sellele alati järgneb ka ehtne meeleparandus on küsitav. Tänases tekstis tundub et isegi Issand ise kahtles Iisraeli meeleparanduse tõsiduses. Sest vastus on: minge ja hüüdke nüüd nende jumalate poole keda olete valinud ja las nemad päästavad teid.
Ja Iisrael teab kohe et need jumalad ei suuda midagi teha. Samas mõistavad nad ka et on Issanda kannatlikkuse viinud äärmise piirini. Ja kõik mis neil üle jääb on heita end Jumala armu hoolde lootes, et Jumala arm saab võitu tema viha üle.
Viimaks Jumal ka leebub, kuid teksti on huviakkuvaid viiteid. Jumalal ei ole mingit kohustust see rahvas veel tagasi võtta, kuid ühes Piibli kõige hämmastavamas kirjakohas loeme: „siis ei sallinud tema hing enam Iisraeli vaeva“ ( s 16).
Kui mitmel korral oleme meie Jumala pikka meelt ja kannatlikkust proovile pannud?
Ja kui sageli on Jumalalt taas kergendust tulnud lihtsalt sellepärast et armuline Jumal ei talunud enam pealt vaadata kuidas tema eksija rahvas omaenese halbade valikute käes kannatab?
Selle kommentaari autor: Carl Armerding