Psalm avaneb Jumala suuruse kinnitusega ning meid kutsutakse pühasse linna Jeruusalemma, - mis on peidupaigaks igasuguse ohu eest. Psalmist toob Jumalale tänu selle eest mida Jumal oma rahvale on teinud. Eriti mainib ta Jeruusalemma vaenlasi, kes on nagu laevastik mis tormis on kaldale uhutud.
Kord külastasin Lõuna-Madagaskaril Fort Dauphinit , kus on avar laht mille keskel on pooleldi uppunud laev. Lahes on näha teisigi laialipaisatud ning roostetavaid vrakke. Kui küsisin kohalikelt nende kohta, vastasid nad: torm. Umbes viis aastat tagasi. Need laevad lihtsalt puhuti kaldale. Võib vaevu ette kujutada tormi mis suudab kaldale puhuda terve laevastiku ühe päeva jooksul. Fort Dauphin on niigi tuuline paik ja võib arvata, et meremehed on seal alati ettevaatlikud. Kuid see torm suutis nad ikkagi murda. Milline jõud, mis jätab maha terve lahetäie vrakke. Samasugune on 7.salmis meie ette toodud pilt. See on otsekui memoriaal tohutule jõule, millega Jumal kaitseb oma rahvast. Mis võiks sellisele jõule olla kohane vastus?
Ainuke kohane vastus on usk. Jumal on suur, ta on liikunud ja liigutanud asju enne, tema peale saame ikka ja jälle loota. Juudi rahvas on kogenud kirjeldamatuid kannatusi ning mõned nende hulgast on ka loobunud Jumala poole vaatamast. Samas – kuhu mujale nad võiksid vee vaadata? Kuhu võiksime meie vaadata? Ei ole mingisugust praemat paika, isikut või usutunnistust – mida võiksime leida. Ajaloo Jumal, kes valitseb taevaid ja sõidab pilvede peal – tema on meie Jumal.