Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 65
Jumala heategude kiitus1Laulujuhatajale: Taaveti laul ja lauluviis.
2Vaikse meelega kiidetakse sind, Jumal, Siionis ning tasutakse sulle tõotused.
3Sina kuuled palvet, sinu juurde tuleb kõik liha.
4Minu süüteod on minust vägevamad, aga meie üleastumised annad sina andeks.
5Õnnis on see, kelle sina valid ja lased tulla enese ligi elama sinu õuedes; küll meid täidetakse su koja, su püha templi hüvedest.
6Kardetavate tegudega vastad sa meile õigluses, sa meie pääste Jumal, sa kõige ilmamaa otsade ja kauge mere lootus,
7kes kinnitad mäed oma rammuga ja oled vöötatud vägevusega,
8kes vaigistad mere kohisemise, selle lainete mühina ja rahvaste möllu,
9nõnda et ilmamaa äärte elanikud kardavad su imetähti. Päikese tõusu ja loojaku maad sa paned rõõmsasti hõiskama.
10Sina oled maa eest hoolitsenud ja seda jootnud; sa teed selle väga rikkaks. Jumala veesooned on täis vett; sa valmistad nende uudsevilja, kui sa nõnda maad valmistad,
11kastes selle vagusid ja pudendades selle mullapanku. Vihmapiiskadega sa teed maa pehmeks ning õnnistad selle kasvu.
12Sa ehid aasta oma headusega ja su jäljed tilguvad õli.
13Rohtla vainud haljendavad ja kingud vöötavad end ilutsemisega,
14nurmed rõivastuvad lambakarjadesse ja orud mähkuvad vilja; nad hõiskavad, nad laulavadki.
Ei ole täpselt selge, mis ajendas Taavetit tänast psalmi kirjutama. Selge on see, et ta kunagi ei väsinud Jumalat kiitmast. Headel ja halbadel aegadel, selle asemel, et mõtiskleda “halvima stsenaariumi” üle, harjutas Taavet oma meelt ja südant keskenduma Jumalale.
Siin mõtiskleb ta kolme Jumala iseloomukülje üle. Esimene on Jumala andestus (salmid 2-5). On raske tunnistada, et oleme läbi kukkunud – eriti on see nii pühendunud kristlastel. Me näeme nii kõvasti vaeva patu vältimisega, et kui ebaõnnestume, on meil kahetsuse asemel kalduvus asju ratsionaliseerida. Üks Taaveti suurtest tugevustest on tema valmisolek avatult tunnistada oma pattu. Ta sai aru, et need ei ole täiuslikud usklikud, keda Jumal valib enda “lähedale toomiseks” (salm 5); need on andekssaanud patused, kes tunnevad rõõmu sellest privileegist.
Teiseks mõtiskleb Taavet Jumala võimsuse üle, võrreldes seda mägede ja meredega (salmid 6-9). Arvestades kõiki konflikte meie tänapäeva maailmas – poliitilist ja kultuurilist ebakõla, terrorismi ja sõdu – on lihtne lasta murel jagu saada oma kiitusest. Kuid Taavet meenutab meile, et “rahvaste möll” ei ole Jumala jaoks midagi uut. Ehkki “lainete mühin” (salm 8) on aeg-ajalt ahastust tekitav, on see siiski tema suveräänse väe alluvuses.
Taavet lõpetab mediteerides Jumala õnnistuse üle (salmid 10-14). Läänemaailmas on meil kalduvus mõelda “meie õnnistuste” üle materiaalsetes terminites nagu raha, kena kodu ja eluks vajalikud mugavused. Peaksime tänama Jumalat kui ta on andnud meile need asjad, kuid Taaveti perspektiiv on palju laiem ning sellesse kuuluvad asjad, mida nii rikkad kui vaesed saavad võrdselt nautida, nagu vihm, viljasaak ning isegi nurme lihtne ilu. Taavet nägi Jumala õnnistuse imet kui ta häälestas oma südame asjadele, mida ei saa tagavaraks koguda.
Selle kommentaari autor: Howard Peskett