Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 15,1-8
Nägemus seitsmest raevukausist ja seitsmest nuhtlusest1Ma nägin taevas veel teist tunnustähte, suurt ja imelist: seitse inglit, kelle käes oli seitse viimset nuhtlust, sest nendes jõudis lõpule Jumala raev.
2Ja ma nägin otsekui tulega segatud klaasmerd ja neid, kes olid võitnud metsalise ning ta kuju ja ta nime arvu, seisvat klaasmere ääres, Jumala kandled käes.
3Nad laulsid Jumala sulase Moosese laulu ja Talle laulu:
"Suured ja imelised on sinu teod, Issand Jumal, Kõigeväeline! Õiged ja tõelised on sinu teed, sa paganate kuningas!
4Kes ei peaks kartma sind, Issand, ning ülistama sinu nime? Sina üksi oled püha, kõik paganad tulevad ning kummardavad sinu ette, sest su õiged seadmised on saanud avalikuks." 5Pärast seda ma nägin: tunnistustelgi pühamu avanes taevas
6ning need seitse inglit, kelle käes oli seitse nuhtlust, tulid templist välja, üll puhas särav linane riie, kuldvöödega vöötatud rinde alt.
7Ja üks neljast olevusest andis seitsmele inglile seitse kuldkaussi, täis selle Jumala raevu, kes elab igavesest ajast igavesti,
8ning tempel sai täis suitsu Jumala kirkusest ja tema väest ning ükski ei võinud minna templisse enne, kui olid lõpetatud seitsme ingli seitse nuhtlust.
Istun kõrgel mäenõlval Austraalia misjonäri Charles Goddeni üksikul hauakünkal. Ta suri märtrina 1906. aastal. Unustatuna Austraalias, on Godden sellel saarel austatud kui üks neist, kes andsid oma elu Kristuse ja rahva eest. Ta kirjutas: “On olnud juba kuus märtrit. Seetõttu on mul võimalus austada Jumalat oma pühendumisega kadunud lammastele.” Ajendatuna soovist tuua evangeelium neile, kes seda kunagi polnud kuulnud, riskeeris ta teadlikult. Ta teadis sedasama, mida võitjate rahvahulk Johannese klaasmere ääres – ainus vastus riskile peab olema sihiteadlik pühendumine Jumalale - see, mida Johannes nimetab “kannatlikkuseks” ja “ustavaks jäämiseks” (Ilm. 14:12).
Võidukas kurjuse jõudude üle, on see rahvahulk tulnud läbi “suure viletsuse” (Ilm. 7:14). Johannese jaoks tähendas võit Jeesusesse uskumise säilitamist vaenulikus maailmas, vaatamata hinnale, riskeerides märtrisurmaga, võttes vastu pigemini surmavõimaluse kui valides sellise meelitava näiliku elu, mis on tasuks truudusele metsalisele. Võitjad laulsid Moosese ja Jeesuse laulu, ühendades Vana ja Uue Testamendi, millest mõlemad vaatavad igatsusega ajale kui “kõik rahvad” ülistavad Jumalat (salm 4; Jesaja 60:1-3). See on see, mis annab “eshatoloogilise motiivi” misjonile, ajend kuulutada evangeeliumi kuni kõik rahvad kõigist kultuuridest ja keeltest on kuulnud head sõnumit ning saanud võimaluse see vastu võtta. Ometigi liigub Johannese nägemus antud misjonimotiivi tumedamale küljele, sellele, mis peaks andma meile suurema arusaamise kiirustamisvajadusest kui meil mõnikord on. Jumala au täielik ilmumine ootab Jumala lõplikku kohtumõistmist (salm 8). Meie kasutuses olev aeg evangeeliumi kuulutamiseks lõpeb. Nii nagu ütles Jeesus: “Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha.” (Joh. 9:4) Istudes siin tunnen vulkaani värisemist.