Inimeste kannatus ja Jumala kohtumõistmine

Teisipäev, 5. Oktoober 2010

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilmutuse 16:1-21

Nägemus seitsmest raevukausist ja seitsmest nuhtlusest
¹Ma kuulsin valju häält templist hüüdvat seitsmele inglile: "Minge ja valage Jumala raevu seitse kaussi välja ilmamaa peale!"
²Esimene läks ning valas oma kausi välja maa peale, ning kurje ja tigedaid paiseid lõi inimeste külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.³Teine valas oma kausi välja merre, ning see sai otsekui surnu vereks ning iga elus hing meres suri.⁴Kolmas valas oma kausi välja jõgedesse ja veeallikaisse ning need muutusid vereks.
⁵Ja ma kuulsin vete inglit hüüdvat:
"Õige oled sina, kes oled ja kes olid ja kes tuled, sina Püha, et sa nõnda oled kohut mõistnud,
⁶sest nemad on valanud pühade ja prohvetite verd ning verd oled sina andnud neile juua. Nad on seda väärt."
⁷Ja ma kuulsin altarit ütlevat: "Jah, Issand Jumal, Kõigeväeline, tõelised ja õiged on sinu kohtumõistmised!" ⁸Neljas valas oma kausi välja päikese peale, ning temale anti kõrvetada inimesi tulega.
⁹Ja suur kuumus kõrvetas inimesi ning inimesed teotasid Jumala nime, kellel on meelevald nende nuhtluste üle, ega parandanud meelt, et teda ülistada.¹⁰Viies valas oma kausi välja metsalise trooni peale, ning tema kuningriik mattus pimedusse ning nad närisid oma keelt valu pärast
¹¹ning teotasid taeva Jumalat oma valude ja paisete pärast, ega parandanud meelt oma tegudest.¹²Kuues valas oma kausi välja suure Eufrati jõe peale, ning selle vesi kuivas ära, et tee oleks valmis kuningatele päevatõusu poolt.
¹³Ja ma nägin, et lohe suust ja metsalise suust ja valeprohveti suust tuli välja kolm rüvedat vaimu otsekui konnad.
¹⁴Need ongi need tunnustähti tegevad kurjad vaimud, kes tulevad kogu ilmamaa kuningate juurde neid koguma sõtta Kõigeväelise Jumala suureks päevaks.
¹⁵Ennäe, ma tulen kui varas! Õnnis on see, kes valvab ning hoiab oma rõivaid, et ta ei käiks alasti ja et ei nähtaks tema häbi!
¹⁶Ja ta kogus nad kokku paika, mida heebrea keeles hüütakse Harmagedoon.¹⁷Seitsmes valas oma kausi välja õhku, ning vali hääl kostis templi seest troonilt: "See on sündinud!"
¹⁸Ja sündis välke ja hääli ja kõuemürinaid ning suur maavärin, millist ei ole olnud sellest ajast, kui inimesed on elanud maa peal. See oli määratu suur maavärin.
¹⁹Ja suur linn jagunes kolmeks osaks ning paganate linnad varisesid kokku. Ja suurt Paabelit tuletati meelde Jumala ees, et Jumal annaks temale oma raevuviina karika.
²⁰Kõik saared põgenesid ning mägesid ei leidunud enam.

“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” (Jh 3:16)

Eeldatakse, et Piibli tõlkijad jäävad teoloogiliselt neutraalseks ning objektiivseks, vältides igasugust tõlgendust, et nad lihtsalt “tõlgivad nii nagu seal seisab”. Hoolimata sellest, kõnetab Jumala sõna meid. Paljuski on Ilmutuse raamatut lihtsam tõlkida kui Pauluse keerukaid argumenteerimisi. Ka tänases tekstis kohtame valusaid paiseid, vett, verd, surma, päikest ja tuleleeke - kõike mida inimesed maailmas on kogenud ja mille jaoks on sõnad olemas kõikides keeltes. Mida need nuhtlused aga tähendavad? Kui paljud kristlased on võidelnud nende salmide juures, püüdes tungida nende sisusse. Johannese kõiki kujutlusi ületav visioon, mida enamik saab lugeda omaenese keeles paneb küsima: mida kuulutavad need sõnad? Kas need hirmsad asjad sünnivad meie või meie lastega?
Tekst ütleb, et nuhtlused tabavad neid, kellel oli “metsalise märk”, kes olid valanud pühade verd ning keeldunud meeleparandusest (s 2,6,9). Jumal teab ja tunneb kes on tema omad.
Teiseks: peame meeles pidama et see on apokalüptiline tekst -ehk need nuhtlused sümboliseerivad ka sündmusi vaimses maailmas.
Ja kolmandaks peame küsima neid küsimusi mida küsime alati raskemate piiblikohtade juures seistes. Mida me juba Jumala kohta teame? Mida on meile õpetanud Piibel ning meie usuteekond Jumala toimimse kohta selle maailma ja tema rahvaga?
Vastused on vägagi selged. Jah, me kannatame kõikide looduses toimuvate olukordade sees, sest elame siin ebatäiuslikus maailmas. Aga iial ei kannata me Jumala käes sellepärast et oleme tema omandrahvas. Jumal ei pane meie peale ühtegi nendest karistustest, mida Jeesus ristil kandis kui ta suri meie päästmiseks.

“Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed,ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.” (Rm 8:38-39)

Selle kommentaari autor: John Harris

Vaata Piiblivõtme arhiivi

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia