Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilmutuse 17
Nägemus hoorast ja metsalisest1Üks seitsmest inglist, neist, kellel oli seitse kaussi, tuli ning rääkis minuga ja ütles: "Tule, ma näitan sulle selle suure hoora karistamist, kes istub suurte vete ääres,
2kellega on hooranud ilmamaa kuningad ning kelle hooruse veinist on joobnud need, kes elavad ilmamaal!"
3Ja ta viis mu vaimus kõrbe.Ja ma nägin naist istuvat erepunase metsalise seljas, kes oli täis jumalateotuse nimesid ja kellel oli seitse pead ja kümme sarve.
4Naine oli riietatud purpurpunasesse ja erepunasesse ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, ta käes oli kuldkarikas täis jäledusi ja oma hooruse saasta
5ning ta otsaette oli kirjutatud nimi, saladus: Suur Paabel, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema!
6Ma nägin naise olevat joobnud pühade verest ja Jeesuse tunnistajate verest. Ma imestasin väga teda nähes.7Ingel ütles mulle: "Mispärast sa imestad? Mina ütlen sulle saladuse naise ja metsalise kohta, kes teda kannab ja kellel on seitse pead ja kümme sarve.
8Metsaline, keda sa nägid, oli ning teda ei ole enam ning ta tuleb üles sügavikust ja läheb hukatusse. Ja need, kes elavad ilmamaal, kelle nimesid ei ole maailma rajamisest saadik kirjutatud eluraamatusse, imestavad, kui näevad metsalist, kes oli ja keda ei ole enam ning kes tuleb jälle.
9Siin olgu mõistust, millel on tarkust: need seitse pead on seitse mäge, mille peal istub naine. Ja on seitse kuningat:
10viis on langenud, üks on praegu, teine ei ole veel tulnud, ning kui ta tuleb, siis ta peab jääma üürikeseks ajaks.
11Ja metsaline, kes oli ja keda enam ei ole, see on kaheksas, ja samas üks neist seitsmest, ja ta läheb hukatusse.
12Kümme sarve, mida sa nägid, on kümme kuningat, kes ei ole veel saanud kuningavõimu, kuid nad saavad koos metsalisega meelevalla üheks tunniks, et valitseda kuningatena.
13Nad on üht ja sama meelt, ning nad annavad oma väe ja meelevalla metsalise kätte.
14Nad hakkavad sõdima Tallega ja Tall võidab nad ära - sest tema on isandate Issand ja kuningate Kuningas - ja koos temaga võidavad need, kes on kutsutud ja valitud ja ustavad."15Ja ta ütles mulle: "Veed, mida sa nägid seal, kus hoor istub, on rahvad ja rahvahulgad ja paganad ja keeled.
16Kümme sarve, mida sa nägid, ning metsaline, need hakkavad vihkama hoora ja teevad ta puupaljaks ja võtavad alasti ja söövad ta liha ja põletavad ta ära tulega.
17Sest Jumal on nende südamesse andnud teha tema nõu järgi ning olla sama meelt ning anda oma kuningavõim metsalise kätte, kuni Jumala sõnad on läinud täide.
18Ja naine, keda sa nägid, on suur linn, kellel on kuningavõim ilmamaa kuningate üle."
Rooma ja selle järeltulijad tundusid sellest ääraladele pillutatud saarest, kus Johannes oli, väga kaugel olevat, kuid ometi ei ole tõlkijail mingit kahtlust jõudes tänaste salmideni.
“See on täpselt nagu Inglismaa ja Prantsusmaa” ütles üks, kes meenutas Briti ja Prantsuse kolooniaid juhtivaid valitsusi - kes kontrollisid, ekspluateerisid ja varasematel aegadel ka orjastasid neid. “Suur hoor kes istub suurte vete peal” (s1) ei olnud liiga kummaline pilt Rooma kirjeldamiseks - sest oli otsekui taaskehastus Paabelist täis ebajumalakummardamist, valitsedes paljurahvuselist, kaubanduslikku impeeriumi mis ulatus üle merede.
Sel ajal kui õpetlased vaidlevad millistest valitsejatest Johannes siin täpselt räägib (7-12), ei ole Johannese eesmärgiks ajalooline täpsus, vaid hoiatus ajaloo toel. Peale keiser Nero ajal toime pandud kohutavat tagakiusu, tundus tolleaegne surve vähem karm - aga hullem oli veel ees. Johannese eesmärgiks on toetada oma kaasaegseid, kes seda lugesid, mitte segadusse ajada hilisemaid uurijaid. Ja nii on tema kirjas peidetud vihjed selle valitseja äratundmiseks, keda kõik nagunii teadsid, samas aga selgitas ta apokalültilist kujundite keelt kasutades millist struktuuri see keiser ning tema poolt rajatud impeerium esindas. Johannese maailma kristlastel oli vaja mõista, et impeeriumi taga peituv vägi oli deemonlik.
Meie tänases maailmas peame olema võimelised samamoodi vahet tegema. Maailma troone toestavad kurjuse väed on juba hukkumisele määratud, kuid kuni nad veel valitsevad, tuleb kristlastel valida kellele kuulub nende ustavus ja usaldus - kas Rooma ebajumalatele või ainsale tõelisele Jumalale, kes oli, on ja tuleb. Meie ees seisavad täna samasugused valikud. Johannes annab siin 2 pilti kurjuse lõpust - need ei oel ennustused mida saaks paigutada kuhugi tulevikuprogrammi, vaid ilmutused tuge pakkuvaist tõdedest.
Kurjuse jõud võivad küll rünnata Jumala valituid, kuid ainult “üheks tunniks” saavad nad võimu (s 12). Kurjus on juba hukkumisele mõistetud ( s14) sest Jumal on juba võitnud “kurjuse väed”. Ja kurjus on oma olemuselt juba ennasthävitav. Nii saab Jumal kasutada isegi kurjuse enese vägesid kohtumõistmise tööriistadena ( s 15-17).
Selle kommentaari autor: John Harris