Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 52:1-16
Juuda kuninga Sidkija valitsus1Sidkija oli kuningaks saades kakskümmend üks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas üksteist aastat; ta ema nimi oli Hamutal, Jeremija tütar Libnast.
2Ta tegi kurja Issanda silmis, just nagu Joojakim oli teinud.
3Jah, mis sündis Jeruusalemmas ja Juudas, põhjustas Issanda viha, kuni ta heitis need ära oma palge eest.Jeruusalemma vallutamine4Sidkija hakkas mässama Paabeli kuninga vastu. Ja tema valitsemise üheksandal aastal, kümnenda kuu kümnendal päeval, tuli Paabeli kuningas Nebukadnetsar, tema ja kogu ta sõjavägi Jeruusalemma vastu ja lõi leeri üles selle alla; ja nad ehitasid selle ümber piiramisseadmed.
5Ja linna piirati kuni kuningas Sidkija üheteistkümnenda aastani.
6Neljanda kuu üheksandal päeval võttis nälg linnas võimust ja maa rahval ei olnud leiba.
7Siis murti linna sisse; aga kõik sõjamehed põgenesid ja läksid öösel linnast välja läbi kuninga rohuaia juures oleva müüridevahelise värava, kuigi kaldealased olid ümber linna; ja nad läksid lagendiku poole.
8Aga kaldealaste sõjavägi ajas kuningat taga ja nad said Sidkija kätte Jeeriko lagendikel, kui kõik ta sõjavägi tema juurest oli laiali läinud.
9Ja nad võtsid kuninga kinni ning viisid ta Paabeli kuninga juurde Riblasse Hamatimaale, ja too mõistis kohut tema üle.
10Ja Paabeli kuningas tappis Sidkija pojad tema silme ees, samuti tappis ta Riblas ka kõik Juuda vürstid.
11Aga Sidkija silmad tehti pimedaks ja ta aheldati vaskahelaisse; siis Paabeli kuningas viis ta Paabelisse ja pani vangikotta kuni ta surmapäevani.Juudid viiakse vangi Paabelisse12Ja viienda kuu kümnendal päeval, see on kuningas Nebukadnetsari, Paabeli kuninga üheksateistkümnendal aastal, tuli Nebusaradan, ihukaitsepealik, kes oli Paabeli kuninga teenistuses, Jeruusalemma.
13Ja tema põletas ära Issanda koja ja kuningakoja ning kõik Jeruusalemma kojad; nimelt kõik suurnike kojad põletas ta tulega.
14Ja kogu kaldealaste sõjavägi, kes oli koos ihukaitsepealikuga, kiskus maha kõik Jeruusalemma müürid ümberringi.
15Ja osa vaesemast rahvast ning rahva jäägi, kes olid jäänud linna, ja ülejooksikud, kes Paabeli kuninga poole olid üle jooksnud, ja käsitööliste jäägi viis ihukaitsepealik Nebusaradan vangi.
16Aga Nebusaradan, ihukaitsepealik, jättis maa vaesemast rahvast alles viinamägede harijaid ja teopäevade tegijaid.
Jeremija käitumine ning tema kokkuvõtvad sõnad 51.peatükis näitavad kindlust, et ühel päeval taastab Jumal Siioni kindlused. Nende prohvetlike sõnumite koguja on aga valinud lisada laiendatud tsitaat 2Kn 24:18-25:30 - selleks et näidata kuidas Jeremija prohveteeringud täitusid. Heebrealaste mmõttemaailmas ei olnud kohta meile nii tuttavaile muredele kronoloogilise järjestuse või plagieerimise hirmu jaoks. Palju olulisem oli ajaloost tulenev tõestus selle kohta, et Jeremija väljendas tõesti Jumala sõnumit.
Prohvet oli hoiatanud näiteks, et kui varastatud templiriistad asendatakse, siis varastatakse ka need. Sidkija aga ei olnud samuti Jeremija sõnu tõsiselt võtnud ning pidi tulemusena kannatama hävingut oma vastupanu eest. Kõigest sellest oli juttu juba 39 peatükis, sealhulgas mainiti vangiviimise üksikasju, mida on ka muudes Jeremija sõnumites. Uus tänases sõnumis on uudised Joojakini vabastamisest. See on esimene märk taastamisest mida vangiviidutele oli tõotatud. Veel peab mööduma 22 aastat kui pärslane Küüros Jumala vasarana vallutab nende rõhujad, marsib praktiliselt vastupanuta Paabelisse ning saab Jumala tööriistaks Jumala rahva vabastamisel.
Ka meie elame vahepealsel ajal - jumalariik on juba siin ja mitte veel päriselt. On palju märke sellest et Jumala lunastav toimimine on aktiivne meie maailmas, on pilte sellest, milline saab olema elu siis kui iga põlv nõtkub universumite Kristuse aujärje ette. Valdavalt aga elame praegu paguluses. Kuidas siis hoiame elus oma usu ja lootuse tulevasest päästest ja taastamisest? Heebrealased õppisid ütlema üksteisele “Järgmisel aastal Jeruusalemmas!” - väljendades sellega oma lootust ning kinnitades üksteist. Varakristlased kasutasid arameakeelset “Maranata!” tervitust (Issand tule!) Võibolla peaksime ka meie “nakatuma” nende eelkäijate ootusärevusest.
“Vaim ja mõrsja ütlevad: "Tule!" Ja see, kes kuuleb, öelgu: "Tule!" (Ilm 22:17)
Selle kommentaari autor: APÜ