Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jeremija 52:17-34
Juudid viiakse vangi Paabelisse17Vasksambad, mis kuulusid Issanda koja juurde, ja alused ning vaskmere, mis olid Issanda kojas, kaldealased purustasid ja viisid kogu nende vase Paabelisse.
18Potid, labidad, tahikäärid, piserdusnõud, kausid ja kõik vaskriistad, millega peeti teenistust, võtsid nad ära.
19Samuti võttis ihukaitsepealik ära liuad, sütepannid, piserdusnõud, potid, lambijalad, kausid ja peekrid, mis olid puhtast kullast ja puhtast hõbedast.
20Mõlema samba, vaskmere ja kaheteistkümne vaskhärja, mis olid aluste all, mis kuningas Saalomon oli teinud Issanda koja jaoks - kõigi nende asjade vask oli vaagimatu.
21Mis puutub sammastesse, siis oli ühe samba kõrgus kaheksateist küünart, ja selle ümber ulatas kaheteistküünrane mõõdunöör; selle paksus oli neli sõrme, see oli seest õõnes.
22Nupp selle peal oli vasest ja nupu kõrgus oli viis küünart; võrestik ja granaatõunad ümber nupu olid kõik vasest; ja samasugune oli teine sammas granaatõuntega.
23Granaatõunu oli väljaspool üheksakümmend kuus; kõiki granaatõunu võrestikul ümberringi oli sada.
24Ja ihukaitsepealik võttis Seraja, ülempreestri, ja Sefanja, temast järgmise preestri, ja kolm lävehoidjat,
25ja võttis linnast ühe hoovkondlase, kes oli olnud sõjameeste käsutaja, ja seitse meest kuninga lähikonnast, kes leiti linnast, ja väepealiku kirjutaja, kes värbas maa rahvast sõjaväkke, ja kuuskümmend meest maa rahva hulgast, kes leiti linnast,
26- need võttis Nebusaradan, ihukaitsepealik, ja viis Paabeli kuninga juurde Riblasse.
27Ja Paabeli kuningas lõi need maha ning surmas need Riblas Hamatimaal. Nõnda viidi Juuda vangi omaenese maalt.28See on rahva arv, kelle Nebukadnetsar vangi viis: seitsmendal aastal kolm tuhat kakskümmend kolm juuti;
29kaheksateistkümnendal Nebukadnetsari aastal kaheksasada kolmkümmend kaks hinge Jeruusalemmast;
30kahekümne kolmandal Nebukadnetsari aastal viis Nebusaradan, ihukaitsepealik, juute vangi seitsesada nelikümmend viis hinge; kõiki hingi oli neli tuhat kuussada.Joojakini vabastamine31Aga kolmekümne seitsmendal aastal pärast Juuda kuninga Joojakini vangiviimist, kaheteistkümnenda kuu kahekümne viiendal päeval, tõstis Paabeli kuningas Evil-Merodak, sel aastal kui ta sai kuningaks, Juuda kuninga Joojakini pea üles ja tõi tema vangikojast välja.
32Ja ta kõneles temaga lahkesti ning andis temale istme ülemale nende kuningate istmeist, kes olid tema juures Paabelis.
33Ja Joojakin vahetas oma vangiriided ning sõi alaliselt tema juures leiba kogu oma eluaja.
34Ja ta sai Paabeli kuningalt ülalpidamise, kindla ülalpidamise, mida ta vajas iga päev, niikaua kui ta elas.
Piiramine, nälg ja põgenemine. Need kolm märksõna on väga tuttavad ka kristlastele, kes ei ela lähedases osaduses Jumalaga. Kiusatused piiravad üha aktiivsemalt, tekitades meie vaimulikus elus sügava allakäigu. Tekib vaimulik nälg, aga olles kiusatuses, ei oska me sageli sellest piiramisrõngast väljuda. Tagajärjeks on paaniline põgenemine, mis sageli otsib lahendust isegi surmas.
Millised viletsused võivad meie peale tulla, kui me ei ole piisavalt Jumala lähedal (s 10)?
Kui rahva juhid pöörduvad ära Jumala järelt, tuleb õnnetus kogu rahva peale. Tagajärjeks on kogu rahva õnnetus ja pessimism.
Rahvad viiakse vangi (s 15). Neid näiteid ei ole vaja otsida vaid Piiblist, neid on võimalik lugeda ajalehest, kuulata uudistest.
Röövitakse varandused (s 17-23).
Ent ärgem lugegem Jumala sõna eilses tähenduses, vaid jälgigem enda ümber sündivat.
Jumala sõna lugedes tekib tahtmatult küsimus Jumala suuruse ja võimsuse kohta. Jumal oli valinud endale rahva, aga kõik need hirmu- ja õuduslood panevad südame tarretama, kui asetame mõttes tollal tapetute asemele inimesed oma lähikonnast.
Salmides 24-27 toimub sisuliselt agressioon ühe rahva vastu. See on äärmiselt masendav lugu, mis on põhjustatud konkreetsest eluhoiakust – kurja tegemisest Issanda silmis.
Kurja tegemine algab sageli just kogudusest. Ka Paabeli kuningas juhiti karistamist alustama just vaimulikest liidritest (s 24), seejärel tulid riigivõimu ja armee esindajad (25). Nimekiri lõpeb lihtrahvaga, kes oli lihtsalt lojaalne oma valitsejatele (s 25).
Jumal on eelkõige oma iseloomult PÜHA. Tal on omad kohtumõistmise ajad, aga ka meetodid. Jumalal on ka oma ajaplaan. Iga kurja tegemine on karistust väärt. Selle kandmise järel aga tulevad taas muutused.
Jeremija raamat lõpeb lootusega: mees, kes alandas end ja läks vapralt oma karistusele vastu, tõsteti vangikongist välja ja asetati taas kuninglikku ausse (s 31-32).
Jumala rahvas peab ka täna mõtlema oma tegemistele. Võiksime aeg-ajalt endalt küsida: kui keegi prohvet peaks meie kohta tulevikus midagi kirjutama, kas ta kirjutaks siis: ta elas ja tegutses ning tegi kurja Issanda meelest.
Või sobiks teine prohvetisõna: ta tegi, nagu on õige Issanda silmis.
Selle kommentaari autor: APÜ