Loe läbi alltoodud kirjakoht: 4Ms 14: 20-45
Issand karistab Iisraeli lapsi20Ja Issand vastas: "Ma annan andeks, nagu oled palunud!
21Aga nii tõesti kui ma elan ja kogu maailm on täis Issanda auhiilgust:
22ükski neist meestest, kes on näinud mu auhiilgust ja tunnustähti, mis ma tegin Egiptuses ja kõrbes, aga kes sellest hoolimata on mind kiusanud kümme korda ega ole võtnud kuulda mu häält,
23ei saa näha maad, mille ma vandega olen tõotanud anda nende vanemaile; ükski, kes mind on põlanud, ei saa seda näha!
24Aga oma sulase Kaalebi viin ma sellele maale, kus ta on käinud, ja tema sugu pärib selle, sellepärast et temas on teistsugune vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud!
25Amalekid ja kaananlased elavad ju orus. Homme pöörduge ümber ja minge teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere teed!"
26Ja Issand rääkis Moosesega ja Aaroniga, öeldes:
27"Kui kaua peab mul olema kannatust selle halva kogudusega, kes nuriseb mu vastu? Iisraeli laste nurinaid, kuidas nad nurisevad mu vastu, ma olen kuulnud.
28Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, on Issanda sõna, et nõnda nagu te minu kuuldes olete rääkinud, nõnda ma teen teiega!
29Siia kõrbe langevad teie kehad, kõik teie äraloetud, nii palju kui teid on, kahekümneaastased ja üle selle, kes on nurisenud mu vastu.
30Ükski teist ei pääse sellele maale, mille pärast ma oma käe olen vandudes üles tõstnud, et ma asustan teid sinna, peale Kaalebi, Jefunne poja, ja Joosua, Nuuni poja.
31Aga teie lapsed, kelle kohta te ütlesite, et nad jäävad riisutavaiks, ma viin ja nad õpivad tundma maad, mida teie olete põlanud.
32Kuid teie kehad langevad siia kõrbe
33ja teie lapsed peavad olema kõrbes karjased nelikümmend aastat ja kandma teie uskmatuse süüd, kuni teie kehad on kõrbes hävinud.
34Vastavalt päevade arvule, mis te uurisite seda maad, nelikümmend päeva, iga päeva kohta aasta, peate te kandma oma pattu nelikümmend aastat ja tundma minu vastupanu.
35Mina, Issand, olen rääkinud! Tõesti, seda ma teen kogu selle halva kogudusega, kes on kogunenud mu vastu: nad peavad hukkuma selles kõrbes ja surema seal!"36Ja need mehed, keda Mooses oli läkitanud maad kuulama ja kes olid tagasi tulles ässitanud terve koguduse nurisema tema vastu, levitades maa kohta laimu,
37need mehed, kes olid levitanud maa kohta halba laimu, surid Issanda ees äkitselt.
38Aga Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, jäid elama neist meestest, kes olid käinud maad kuulamas.Kaotus Horma juures39Kui Mooses rääkis needsamad sõnad kõigile Iisraeli lastele, siis rahvas kurvastas väga.
Ajastusest võib mõnikord kõik sõltuda. Osaled sa spordis, räägid edasi nalju või võitled lahinguis - kunagi ei sõltu kõik ainult õige asja tegemisest vaid selle tegemisest ka õigel ajal. Sest kui teha õiget asja aga valel ajal, siis muutub see valeks asjaks.
Iisraeli rahvale tuli see õppetund raskelt kätte. Vaevalt mõni tund tagasi olid nad Jumala karistuse all, sest keeldusid sisenemast ja asumast Kaananimaale; nüüd aga peale katset sellele maale siseneda kogevad nad täielikku lüüasaamist amalekkide käest, hullem veel - nad mõistavad, et Jumala karistus ei olnud tühipaljas ähvardus, vaid reaalsus nende elus. Ja selle karistuse kohaselt pidid nad nüüd kõrbes rändama veel nelikümmend aastat - kuni on surnud kõik need täiskasvanud, kes Jumala vastu olid mässu tõstnud. Kuidas see küll juhtus?
Varem oleks maale sisenenemine olnud kuulekuse ja julguse akt Jumalas; nüüd oli see lüüasaamise ja hävituse koht.
Jumalasuhtes ustavana püsimine nõuab rohkem kui lihtsalt öelda: me oleme pattu teinud ( s.40) ning seaduskuulekas olemine. Selles suhtes püsimiseks on vaja elavat ja dünaamilist suhet Jumalaga, on vaja julgeda uskuda isegi siis kui kõik tundub pöörduvat meie vastu, et Jumala suurem plaan - praegusel juhul oma rahvale kodu andmine - on reaalselt toimiv ning täideviidav.
Mõnikord seisneb kuulekus ootamises, mitte edasi tormamises. Kui Iisrael oli Paabelisse vangi viidud, või jüngrid olid näinud Jeesust taeva minemas -või kui meie ootame tema tagasitulekut - see kõik on kuuletumine ootamises.
Selle kommentaari autor: Valson Thampu