See paljuarmastatud psalm on isegi liigagi tuttav meile, sest ilma pikema mõtluseta arvame, et oleme aru saanud selle sisust. See ei pruugi aga sugugi nii olla. Väga vähesed meist suudavad suhetstuda taolise karjaseeluga. Meie aursaamine karjatamisest pärineb Piibli oma asemel sellest kultuurist kust ise tuleme ja nii jääbki märkamata salmide vahele pidetud pinge ja võitlus.
Elu siis ja seal oli ebakindel; ei vesi ega haljad aasad polnud garanteeritud ning kiskjaid jätkus kõikjale. Just seeõttu elasid lambad täielikus sõltuvuses karjasest, kel üksi olid oskused karjamaa ja joogivee leidmiseks ning karja kaitsmiseks. Metafoor Jumalast kui Iisraeli Karjasest on osaliselt kutse usaldada üksnes Teda ja mitte pöörduda kellegi teise poole. Iisraeli jaoks osutus see väga raskeks. Sel ajal kui Mooses Jumalaga mäe peal kohtus, suutis rahvas veenda Aaronit neile kuldvasikat tegema. Kui nad sisenesid Tõotatud maale soovisid nad jumalaid kes oleksid neile garanteerinud viljakuse, ega tahtnud enam kõrbes kogetud varustamisviisi - ja nii pöördusid nad Baali poole.
Moderne inimkond on liigagi valmis uskuma tehnoloogia kõikvõimsusesse; postmoderne põlvkond aga usub kõike ja mitte midagi. Raha, haldusvõtted, meditatsioon, meditsiin - kõige selle poole pöördutakse kordi rohkem ja iseenesestmõistetavamalt kui Jumala poole, kes on praeguseks surutud kuhugi äärealadele või tehtud üheks paljudest valikutest.
Koguduses võib olukord olla pisut parem, me muudame oma ülistus ja jumalateenimise viise; otsustame rakendada uusi strateegiaid, juurutame uusi jüngerlusprogramme. Üks inimlik lahendus teise peale. Probleem ise on selles et usaldamine on inimesele nii raske. Raske on oodata kuni Jumal katab sulle laua su vastaste silme all (s 5), see nõuab kannatlikkust, julgust, usku - ning ükski neist ei tule inimesele kergelt kätte.
Aga kui soovime elada nii nagu Jumal on meid kutsunud elama - tuues au Tema nimele ning tundma õppida tema väge pimedatel aegadel ei jää meil selleks mingit muud võimalust.