Ükskõik mis ka juhtuks, Jumal ei jäta meid kunagi maha. Jumal näitab oma armastust meie vastu selles: kui me olime alles patused, suri Kristus meie eest (1Rm 5:8). See on meie jaoks. See oli ka inimestele, kelle poole Joel pöördus. Jumal astus esimese sammu, ja käitus nende suhtes heldelt. See oli arm, mis oli Jumalale kulukas, ent kasulik meile, kuigi me polnud seda ära teeninud.
See prohveteering paistab silma mitte ettekuulutuse ja hukkamõistuga, vaid lohutuse ja tõotusega. Jumal on armuline ja helde, aeglane vihale ja ülevoolav armastuses. Tänane kirjakoht illustreerib seda seitsme tõotusega rahvale, kes oli süüdi ja polnud seda headust ära teeninud. Kõigepealt, Jumal toidab neid vilja, veini ja õliga. Teiseks, Jumal kaitseb neid sissetungijate eest. Kolmandaks, Jumal täidab nende maa. Neljandaks, Jumal taastab kaotatud aastad, heastades rohutirtsude tekitatud kahju. Viiendaks, Jumal kaitseb nende terviklikkust (mitte kunagi enam mu rahvas ei jää häbisse) (s 26). Kuuendaks, Jumal on nendega koos Vaimu väljavalamise kaudu. Seitsmendaks, Jumal näitab oma suurt jõudu igapäevases maailmas – märkidega taevas ja maa peal. Kõik see on kasuks ja päästeks inimestele, kes on tihti püsimatud, sõnakuulmatud ja tänamatud. Jumal, keda me kummardame, on hea, ta on meie ustav ja muutumatu sõber.
Jumala arm hõlmab kõiki: poegi, tütreid, vanu, noori, orje. Kõik kogevad Jumala ligiollu Vaimu väljavalamises. See olgu õpetuseks meie ajalegi, kus nii kergesti konstrueeritakse põhjuseid, et kedagi välja arvata Jumala armu õnnistustest.