Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jl 2:1-17
Issanda päev on tulemas1Puhuge sarve Siionis, tõstke häält mu pühal mäel! Värisegu kõik maa elanikud, sest Issanda päev tuleb, see on ligidal,
2pime ja must päev, pilvine ja sünge päev! Nõnda nagu koit laotub mägedele, tuleb suur ja vägev rahvas, kelle sarnast pole olnud igiaegadest alates ega tule ka enam pärast teda, tulevaste põlvede aastateni.
3Tema ees käib hävitav tuli ja tema taga kõrvetav leek; tema ees on maa otsekui Eedeni aed, aga tema taga on tühi kõrb ja ei olegi pääsu tema eest.
4Neil on otse hobuste välimus ja nad jooksevad kui sõjaratsud.
5Otsekui sõjavankrite mürinal kihutavad nad üle mäeharjade, mühinal, kõrsi põletava tuleleegi moel, vägeva rahva sarnaselt, kes on valmis tapluseks.
6Nende ees värisevad rahvad, kahvatuvad kõik palged.
7Nad ruttavad nagu võitlejad, ronivad müüridele nagu sõdurid. Igaüks käib oma teed ega muuda oma rada.
8Üks ei tõuka teist, igaüks käib oma teed; nad sööstavad peatumata viskodade vahelt läbi.
9Nad tormavad linna, jooksevad müürile, ronivad kodadesse, tungivad akendest sisse nagu varas.
10Nende ees väriseb maa, põrub taevas, päike ja kuu lähevad mustaks ja tähed kaotavad oma sära.
11Ja Issand laseb oma häält kõlada oma sõjaväe ees, sest tema leer on väga suur. Tõesti, vägev on tema käsutäitja, sest Issanda päev on suur ja väga kardetav, kes suudaks seda taluda?Issanda halastus12Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes!
13Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja!
14Kes teab, vahest ta pöördub ja kahetseb ja jätab enese järele õnnistuse, nii et te saate tuua roaohvrit ja joogiohvrit Issandale, oma Jumalale?
15Puhuge sarve Siionis, pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek!
16Koguge rahvas, pühitsege kogudust, tooge kokku vanemad, koguge lapsed ja imikud, peigmees tulgu välja oma toast ja pruut oma kambrist!
17Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid, Issanda teenrid, ja öelgu: Säästa, Issand, oma rahvast, ja ära anna oma pärisosa teotuseks, paganaile pilgata! Miks peaks rahvaste seas öeldama: Kus on nüüd nende Jumal?"
See on hämmastav, kuidas valest alguse saanud ja kaua omaks peetud uskumused võivad välja tõrjuda tõe. Kui mingit hereesiat liiga palju korratakse, hakatakse seda pidama õigeks ja varsti saab sellest ebatõde. Nii oli juudalastega ja nende usuga Issanda päeva. Idee, mille sisuks oli rahva lootus olla turvaliselt koos oma Jumalaga, muutus ajapikku endaga rahuloleva rahva enesekeskseks mantraks. Nad olid lepingus kõigi rahvaste Jumalaga. Teiste rahvaste jaoks võis see päev olla arveteõiendamiseks, kuid Juudale pidi Issanda päev olema ainult valguse ja rõõmu päev. Jumala valitud rahvas tundis, et nemad ei pea seda suurt päeva kartma.
Nad eksisid rängalt! Aamos ütles: „Miks te ootate Issanda päeva?“ See päev saab olema pimedus, mitte valgus. See on, nagu keegi põgeneks lõvipuurist, et kohtuda karuga (Am 5: 18b–19a). Juudid olid pannud oma lootuse ideele, mitte aga selle idee Jumalale. Nii täitsid nad enda valede ootustega. Ja ootus toob tavaliselt pettumuse, kuid lootus mitte kunagi. Ootus on projektsioon, mis põhineb meie ebakindlusel. Lootus on kink, kannatlikkuse tulemus.
Lahendus pole siin aga ähvardamine, vaid üleskutse: pöörduge tagasi Issanda poole, sest Ta on armuline ja kaastundlik, aeglane vihale ja ülevoolav armastuses, ja Ta lõpetab häda saatmise (a 13). Nii paljud inimesed on täna uinutatud, vaigistatud, reedetud, haavatud, kahjustatud, hukkamõistetud ja alistatud, nii et nad ei näe enam selget visiooni Temast, kes on lahke, õrna südamega ja andestav. Kuid selline on Jumal, keda me kummardame.
Selle kommentaari autor: Morris Stuart