Evangeeliumi kuulutamisel katustelt on probleemiks, mis siis kui me eksime? Ristija Johannes esines evangeeliumis viimati kui ta arreteeriti (4:12). Ta oli ristinud Jeesuse, kõnelnud sellest, kes ristib Püha Vaimuga ja näinud Püha Vaimu Tema peale laskumas (Mt. 3: 11-17). Johannes oli kannatanud oma ustavuse eest, olles võtnud avalikult sõna oma kuninga abielurikkumise kohta (Mt. 14:3-4). Tema probleemiks ei olnud “kannatamine” iseenesest, vaid see, kas ta kannatas mittemillegi pärast. Ta oli uskunud, et Jeesus on Messias, kuid nüüd võitles ta kahtlustega. Kui Jeesus oli Messias, siis miks oli Johannes ikka Heroodese vanglas? Ning miks oli ikka veel Heroodes?
Johannese kahtluste aluseks olid kaks vastandlikku arusaamist kuningriigist. Tema segadus oli mõistetav. Ta seisis üleminekul käesolevast ajast uue ajastu sissetungi (Mt. 11:13). Meil ei ole sellist vabandust. Johannes nagu tema kaasaegsedki ootas kuningriiki selle täiuses, kaasa arvatud kohtu mõistmine paganate üle, mis toimuks samaaegselt Messia tulekuga. Kirves oli puu juure küljes ja tuli oli langemas (Mt. 3:10). Tema probleem Jeesuse tegevusega seoses oli see, et toimus liiga palju selleks, et ignoreerida, aga mitte piisavalt, et veenduda. Johannes lootis palju enamat! Kuid Jeesuse õpetus kuningriigist oli, et see oli üheaegselt nii “juba” kui ka “mitte veel”. See oli tunginud vanasse aega, seda asendamata. Mõneks ajaks eksisteerivad hea ja kuri samaaegselt. Lõplik kohtumõistmine õelate üle (kaasa arvatud Heroodes) ei olnud veel saabunud!
Kuningriigis on juba asju, mida “kuulda” (pt.-d 5-7) ja “näha” (pt.-d 8,9). Jeesus muudab praegu elusid ja tõotab tulevikku. Ta palub Johannest üle vaadata oma teoloogia Pühakirja valguses, kasutades lõike Jesaja messiaanlikest peatükkidest (salm 5; Jes. 29:18,19; 35:5,6; 42:7; 61:1). On lihtne “solvuda” Jeesuse peale, sest me loodame liiga palju – või loodame liiga vähe!