Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 28:1-14
Veel Saalomoni tarkust1Õel põgeneb, kuigi ei ole tagaajajat, aga õige on julge nagu noor lõvi.
2Üleastumise ajal on maal palju valitsejaid, aga mõistliku ja targa mehe puhul püsib kindel kord kaua.
3Kehv mees, kes rõhub viletsaid, on otsekui vihm, mis uhub ega jäta leiba.
4Seaduse hülgajad kiidavad õelaid, aga Seaduse täitjad võitlevad nende vastu.
5Kurjad inimesed ei mõista, mis on õige, aga kes Issandat otsivad, mõistavad täiesti.
6Parem vaene, kes elab vagaduses, kui rikas, kelle teed on kõverad.
7Kes peab Seadust, on mõistlik poeg, aga kes seltsib kergemeelsetega, teeb oma isale häbi.
8Kes suurendab oma varandust rendi ja kasu läbi, kogub seda sellele, kes halastab vaeste peale.
9Kes pöörab oma kõrva ära Seadust kuulmast, selle palvegi on jäledus.
10Kes eksitab õigeid kurjale teele, langeb omaenese auku, aga vagad saavad hea pärisosa.
11Rikas mees on iseenese silmis tark, aga arusaaja vaene näeb teda läbi.
12Kui õiged hõiskavad, on kõik suurepärane, aga kui õelad tõusevad, peavad inimesed peitu pugema.
13Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu.
14Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat, aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse.
Läbi terve 28. peatüki esitletakse meile kontraste õige ja õela vahel. Peatükk algab nende erinevate suhtumiste ja vaadetega elule ning lõpeb nende erineva mõjuga ühiskonnale (s 1,12, 28). Ja kuigi need õpetussõnad kirjeldavad mitmel moel seaduspärasusi mis on paljude asjade olemuses (ning karistusi mis järgnevad nende seaduste rikkumisel), osutavad nad ka sellele, et et inimene peaks vabatathlikult asuma õigsuse, usu ja kuulekuse teele. Ei ole võimalik kogemata pühadusse triivida! Sest õigsus peab olema aktiivne, tegutsev, pidades Jumala seadust, kuuldes ja elades seda (s 4,7,9).
Uurides sügavamalt esitatud mõtteid leiame palju. Toora ( käsuõpetus salmides 4,7,ja 9) asemel tuleks ehk kasutada sõna “õpetus”- sest see kirjeldab Jumala poolt antud juhiseid enese ja oma tahte kohta. Sarnane sõna sellele on “mishpat” (õigsus), mis viitab Jumala ülimuslikele otsustele õige ja vale, hea ja kurja kohta (s 5). Jumalast antud juhised tuleb vastu võtta sulase meelsuses ning kui eestkostja sõnu - sellele viitavad sõnad “hoidma, täitma” ( shamar s 4) ja natsar (s 7) mis tähendab praktilist sõnakuulmist, pidevat ühenduses olemist.
Taoline suhtumine Jumalasse ja Tema suunistesse loobki selle suure kontrasti õigete ja õelate vahele ning on ka ühiskonnas tegelik eraldusjoon. Nii rikkuse kui sotsiaalse staatuse teemad ei ole nii olulised ega väärtuslikud kui Jumala sõnumite mõistmine ( s 11).
Peatüki keskmes asub aga “õnnis” (s 13,14) (ashreyie - inimene kes on Jumala poolt vastu võetud, täidetud, õigel teel), kes tunnistab ja hülgab oma patu (pesha - sõnakuulmatus, mässamine) ning teeb seda aukartuses ja värisemises ( s 13,14).
Selle kommentaari autor: Alec Motyer