Jällegi psalmist üllatab meid. 128. laulu ideaalsele maailmale järgneb nüüd kannatuse reaalsuse kujukas jagamine. Ometigi on mõlemal juhul uskliku võtmeks täiuslikkuse või vabastamise juurde Issand ja Tema lunastav tegevus (salm 4; 128:5). Usuelu koosneb nii õnnistustest kui lüüasaamistest.
Iisraeli identiteet oli sepistatud orjusest ja rõhumisest; nende järgnev ajalugu kohtas neid üha uuesti rünnatutena ja ümber lükatutena (salmid 1, 2). Kuid lüüasaamine lahinguväljal ei pidanud tähendama löödud vaimu! Üha uuesti võime läbi Jumala rahva ajaloo näha, et usk on tuhast uuesti süüdatud. Sest isegi kannatus võib olla lunastav, seda enam kui seda kantakse Kristuse pärast (Rm. 8:16-18). Selline kannatamine lõikab sügavale, kuid nii tehes külvab lõikust: “Märtrite veri on seeme” (Tertullian, AD 155–220). Praegu peavad hea ja kuri elama külg külje kõrval (Mt. 13: 24-30), kuid lõpuks on kurjus ja valu, mida viimane toob, pinnapealne, juurtetu ja viljatu, nagu rohi katustel (salm 6). Kõigi oma püüdluste ja suhtumiste tõttu puhutakse kurjus minema. Peame uskuma, et isegi tugeva füüsilise valu “kündmine” meie kehas on tulemusttoov kui me laseme Jumalal seda kasutada. Surve all võivad meie patused südamed üsna loomulikult nõuda kättemaksu (salmid 5-8). Kuid kättemaks on kaheteraline mõõk, mis lõikab kättemaksjat samamoodi nagu neid, keda tahetakse tabada.Parem on jätta asi Issanda kätte, sest Tema teab, millal ja kuidas ning mis ulatuses nõuab õiglus kompenseerimist (Rm. 12:17-21). Jumal on kontrollipositsioonil. Ikka ja jälle on Ta vabastanud oma rahvast. Peale risti saabub alati ülestõusmine, isegi kui lõplik süütuse tõestamine toimub alles tulevases elus (Ilm. 12:10,11).