Seistes omaenese poolt põhjustatud hävingu veerel tundub meile enamasti et kõik on läbi. Oleme teinud valed valikud ja tagajärjed on saanud meid kätte. Neis olukordades ei tule meil meeldegi see väike aga tähendusrikas väljend “Aga kui....” mis tänases teksti omab nii suurt tähendust.
Piiblis on palju sarnaseid pöördeid keset teksti. Tänane (s 44) on üks kaugemaleulatuvamaid neist, rikas ja sügav oma sisult ning kaugeleulatuv ajas. Hoolimata Iisraeli patust, Jumala kohtumõistmisest tema üle ning eksiilist - ei olnud selle rahva tulevik igaveseks sulgunud. Neil oli veel üks lootus - ja see oli Jumal, kes oma halastuses ja armus jääb ustavaks oma lepingule, kuigi on “tabanud” Iisraeli otse reetmiselt ning läbikukkumiselt. Jumalal oli nende jaoks ikka veel lootust ja tulevikku ning sellest ammutasid sügavalt kõik prohvetid julgustust rahvale kogu eksiili vältel.
Halastuse põhjuseks ja aluseks oli Jumala leping Aabrahamiga ( s 42) ning Iisraeli lunastav roll kogu inimkonna suhtes. Jumal ei jätnud Iisraeli sest oli pühendunud kogu inimkonnale, kõikidele rahvastele. Ta ei hävitanud neid täiesti, sest Tema loomuses ei olnud jätta pooleli oma päästetegu maailma heaks.
Just seesama ühendus Jumala ustavusest Iisraeli vastu ning tema päästeplaanist paganate suhtes - pani ap. Pauluse sügavalt mõtisklema taastamisest ja ülesehitamisest ( Rm 9-11ptk).
Aga on ka laiem kontekst, milles saavad kokku Jumala tõotus, et ta peab meeles om lepingut Aabrahamiga, tõotus maa suhtes (s 42-43) ja leping mis sõlmiti Siinai mäel. Jumal ei olnud unustanud ega hüljanud ühtegi neist ning seepärast toimib taas ja taas rahva päästmiseks.
Preester Sakarja, Ristija Johannese isa asetas need mõtted oma kiituslaulu seistes sõna otsese mõttes Jumala päästeteo, selle suurima sündmuse koidikul inimkonna ajaloos: “Kiidetud olgu Issand, et Ta on tulnud oma rahva ligi....nagu ta on rääkinud ajastute algusest..(tooma)päästmist meie vanelastest....et pidada meeles oma püha lepingut..meie Isale Aabrahamile.”