Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3 Ms 27:1-34
Tõotuste lunastamine ja kümnis1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2"Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Kui keegi erilise tõotusena Issandale tahab anda inimhingi hindeväärtuse alusel,
3siis olgu hindeväärtuseks meesterahva eest: kahekümneaastastest kuuekümneaastasteni olgu hindeväärtuseks viiskümmend hõbeseeklit püha seekli järgi!
4Aga kui ta on naisterahvas, siis olgu hindeväärtuseks kolmkümmend seeklit!
5Kui vanus on viiest aastast kahekümne aastani, siis olgu hindeväärtuseks meesterahva eest kakskümmend seeklit ja naisterahva eest kümme seeklit!
6Kui vanus on ühest kuust viie aastani, siis olgu hindeväärtuseks meesterahva eest viis hõbeseeklit ja naisterahva eest kolm hõbeseeklit!
7Kui keegi on kuuskümmend aastat vana ja üle selle, siis olgu hindeväärtuseks viisteist seeklit, kui ta on meesterahvas, ja kümme seeklit, kui ta on naisterahvas!
8Aga kui tõotaja on vaesem, kui hindeväärtus nõuab, siis seatagu tõotatu preestri ette ja preester hinnaku teda; vastavalt sellele, nagu tõotaja jõud lubab, hinnaku preester teda!9Ja kui on tegemist mõne loomaga, keda tohib tuua ohvrianniks Issandale, siis olgu igaüks, kelle ta Issandale annab, püha!
10Ta ei tohi seda asendada ega vahetada head halva või halba hea vastu; kui ta aga siiski vahetab looma loomaga, siis olgu ka selle asendaja püha!
11Aga kui see on mõni roojane loom, keda ei tohi tuua ohvrianniks Issandale, siis ta seadku lojus preestri ette
12ja preester hinnaku seda heaks või halvaks; nagu on preestri hinnang, nõnda jäägu!
13Aga kui tooja siiski tahab seda lunastada, siis ta lisagu viies osa hindeväärtusest!14Ja kui keegi pühitseb oma koja pühaks Issandale, siis preester hinnaku seda heaks või halvaks; nagu preester seda hindab, nõnda jäägu!
15Aga kui pühitseja tahab oma koja lunastada, siis ta lisagu viies osa hinderahast ja see saab jälle tema omaks!16Ja kui keegi pühitseb Issandale tüki oma päruspõllust, siis olgu hindeväärtus selle seemne järgi: viis vakka otri - viiskümmend seeklit hõbedat.
17Kui ta pühitseb oma põllu kohe juubeliaastast arvates, siis jäägu hindeväärtus jõusse,
18aga kui ta pühitseb oma põllu alles pärast juubeliaastat, siis preester arvestagu temale raha aastate järgi, mis on jäänud järgmise juubeliaastani, ja see arvatagu maha hindeväärtusest!
19Ja kui see, kes põllu on pühitsenud, tahab seda siiski lunastada, siis ta lisagu viies osa hindeväärtusest ja see jääb siis tema omaks!
20Aga kui ta põldu ei lunasta, vaid müüb põllu kellelegi teisele, siis see ei ole enam lunastatav,
Olles silmitsi endast keerukamate olukordadega otsivad inimesed sageli abi suuremalt jõult. Iisraeli rahvas ei olnud erand ning aeg-ajalt anti surve all olles Jumalale lubadusi. Lubadusi peeti alati vabatahtlikeks, mitte nende usu poolt ettekirjutatud osaks. Käesolevad juhendid pidid tõotuste kasutamise korral reguleerima nende rakendamist.Hetkekuumuses võivad inimesed anda rumalaid või liigselt entusiastlikke lubadusi, mida nad hiljem kahetsevad (Km. 11:30-40). Jumalale antud tõotusi võeti tõsiselt (Kog. 5:4-5). Teinekord mittepreesterlike perede inimesed pühendasid endid või oma pereliikmed Jumala teenistusse, tõenäoliselt abistamaks mittekombetalituslikes ülesannetes pühakojas (2 Sam 15:8; Ps 116:14–18). Jumalale ohverdati ka loomi, maad ja elamuid. Selleks, et ennekõike hoida inimesi andmast ebarealistlikke lubadusi, määrati 20- protsendiline lisamaks juhuks kui keegi hiljem muutis meelt ning soovis oma antu lunastada. Ometigi kuulusid mõned asjad alati Jumalale ja ei käinud nende korralduste alla. Nendeks olid kõikide loomade esmasündinud ja maa saagist kümnes osa.
Jeesus ei kiitnud heaks tõotuste andmist ja soovitas selget, otsekohest käitumist Jumala ja inimestega nii, et “jah” tähendab “jah” ja “ei” tähendab “ei” (Mt. 5:33–37). Kristlastena on paljud sõnad, mida kasutame oma palvetes või laulame ülistuses, väga tõsised lubadused, mida on väga lihtne anda. Need, kes on juhtimas, peaksid olema tõeliselt hoolikad mitte julgustades inimesi andma Jumalale tõotusi, mida need (a) ei ole võimelised mõistma (nagu laste puhul), (b) ei kavatse pidada (nagu pühendumatud) või (c) ei ole aega hoolikalt läbi kaaluda. Jumalat ei austa pinnapealsed, kahjulikuks peetud tõotused, mida ei ole kunagi siiralt mõeldud ega neist aru saadud.
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson