Oleme tagasi sündmuste keskmes - kõndides koos Jeesusega templiõuedes. Peatades ohvritalitused ning needes viljatu viigipuu oli Jeesus viidanud kogu templiteenistuse peatsele hukkumisele. Tempel koos oma rikaste preestrite, usinate, aga avalikult enese kasu peal väljas olevate kirjatundjate ning pideva kontrolliga kellele keelata ligipääs Jumala ette, oli Jumala kohtumõistmise fookuses. Kuningas oli tulnud, et taastada halastuse teenistus ning õiglus kõikidele - kaasaarvatud isegi paganatele! Templimägi ise- Siion -pidi läbi minema suurtest vapustustest (vt s 22-24).
Kõik see ei läinud preestritest ja kirjatundjatest mööda - nad mõistsid nii Jeesuse sõnumit kui selle tagajärgi neile enestele. Ja see oli otsene väljakutse nende autoriteedi vastu. Nii oli oluline seada Jeesusele lõks, panna ta komistama ning avalikult paljastada tema eksiõpetus ja vale et ta tegutseb Jumala käsul. Alles siis oleks Jeesuse eemaldamine võimalik, vaatamata populaarsusele mida ta rahvahulkades juba kogunud oli.
Nende õnnetuseks nägi Jeesus variseride küsimuse läbi ning andis kuhjaga tagasi. Preestrid ei suutnud Jeesuse vastuküsimusele Johannese autoriteedi kohta kuidagi vastata, eriliselt aga osutus tõe tunnistamisel takistuseks rahvahulkade poolehoid Jeesusele. Tunnistades “Me ei tea”, tunnistasid nad tegelikult et neil puudus piisav varustus, et üldse kaasa rääkida jumaliku meelevalla jagamise küsimustes.
Jumaliku tõe teadasaamise asemel eelistasid nad jääda oma mugavustsooni ning olemasoleva populaarsuse säilitamise juurde. Sama teeb ka enamasti ka suur osa meist, või vähemalt mõnikord. Tunnustus on meile palju olulisem kui äratundmine, et kompromisse tehes võime kaotada Jumala teede äratundmise võime ning jõu sellele kuuletuda. Nii isiklikes otsustes, erinevais suhetes kristliku kogukonna keskel kui ka poliitilistes süsteemides milles elame, pakub see terav kohtumine täna eeskuju mida meil tuleks järgida.