Nii palju kui võib aru saada, on Jeesus endiselt templiõues, kuhu ta oma oponentide poolt jäeti. Evangelist Markus esitleb Jeesust ka endiselt “keset sessiooni” otsekui ta oleks kuningas, kelle juurde tulevad erinevad saadikud oma murede ja kohtu/ õigeksmõistu soovidega. Jeesus on konteksti juba määratlenud - on jõudnud kriitiline aeg peatselt saabuva Jumala kohtu eel (s 9). Mis siis juhtub, kui me sureme?
Nagu Jeesus, jutustavad ka saduserid oma küsimuse esiletoomiseks ühe loo. Seitse venda, kes järgivad Moosese seadust, suhtuvad kõik tõsiselt oma vastutusse abielluda oma venna lesega, et too ei jääks järeltulijata. Too seadus ei olnud vaid selleks, et kaitsta leske majanduslikult ja sotsiaalselt - vaatamata sellele kui haavatav ta lesena oli (sellest tulenevad ka piibellikud ettekirjutused). Saduseridel oli tähelepanu keskmes järeltulijad, kelle kaudu jätkuks vereliin ja sellega koos pärimisõigused. Lugu ise on üsna fantastiline, kuigi teoorias ei olnudki see võimatu. Ka polnud saduseride eesmärgiks leida keerulisele kohtuasjale kohane vastus, vaid pigem püüd anda variseridele lisa laskemoona Jeesuse vastu viimasele lõksu seades. Vastupidiselt variseridele, pidasid saduserid mõtet ülestõusmisest naerväärseks.
Jeesuse vastus oli vägagi valgust lisav. Ta ei õpetanud et peaksime “teise maailma” üle kandma kõik seosed, mis kehtivad siinpool. Pärimisseadustel ei ole taevas enam kohta - nagu pole ka käsuseadusel. Teiseks vastab Jeesus saduseridele läbi nende poolt valitud teksti - 5 Moosese raamatu põhjal. Jeesus osutab, et on kõik põhjused oodata elu peale surma- Jumal on elavate Jumal, sealhulgas ka Aabrahami Jumal.
Peaksime valvama et me ise ega ka need kes meie usku naeruvääristavad, ei teeks mõttetuid projektsioone maisest elust taevasesse. Samas aga teeme hästi vastates neile, kel on küsimusi, kasutades nende endi uskumuste pagasit - on selleks siis mingi teine religioon või teaduslik maailmavaade.