Einestasin koos kolleegiga Itaalia restoranis, kui mu kaaslane märkas tuntud TV esinejat kes sobinuks ideaalselt tema poolt alustatavasse projekti. Ta ootas sobivat momenti, kõnetas TV kuulsust ning pälvis tema huvi oma projekti vastu. Samasugune võis olla tänase piibliteksti kirjatundja kogemus. Ta näeb Jeesuse head esinemist ning mõtleb et paneb ta proovile, küsides: mis on käskudest suurim? Kui kohane küsimus kirjatundja jaoks! Näeme ka, et too mees ei olnud mingi tavaline kirjatundja, ta mitte ainult ei kommenteerinud Jeesuse vastust - ja see nõudis omajagu julgust - vaid lisas veel, et Jumala armastamise käsk on “enam kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid” (s 33). Kui suurt julgust nõudis see templiõues? Pole siis ime, et Jeesus ütles: “Sina ei ole kaugel Jumala riigist!”.
Kui meil oleks võimalus küsida Jeesuselt ükskõik mida - mida sa küsiksid? Miks ta pidi ristil surema? Miks su lähedaseim pidi surema nii piinarikkal viisil? (Või teravamalt:miks ta peab praegu surema?) Või: milline on elu peale surma?
Ükskõik milline oleks ka meie küsimus, niikaua kui see on siiras, saame Jeesuselt taktitundelise ja täpse vastuse. Aga kuidas reageeriksime seejärel? “Hästi öeldud!” - isegi siis kui Jeesus oma vastuega esitaks meile väljakutse? “Sul on õigus!” - isegi siis kui vastus pole selline nagu me lootsime?
Siin oleme vastakuti kahepoolse väljakutsega. Kas meie oma kommentaarides Jeesusele oleksime samavõrra julged ja läbinägelikud, kui oli kirjtundja? Kas võtaksime vastu väljakutse astuda samm edasi lihtsalt heakskiitmisest jõudes tegeliku pühendumiseni?
Üsna varsti sammub Jeesus oma pühendumise ja armastuse tõttu ligimese ja Jumala vastu risitile - kõikide ohvrite kulminatsiooni, täieliku armastuse ülimasse demonstreerimisse. Kas oleksime nõus minema temaga koos?