“Kõik inimesed ei ole võrdsed” - või vähemalt tundub, et Jeesuse õpetus viitab sellele.
Just äsja tunnustas teda üksik kirjatundja, ometi mõistab Jeesus seepeale kirjatundjad kui grupi täiesti hukka. Silmakirjalikkus oli see mida Jeesus ei talunud, see solvas teda tõesti. Ta teadis, et teesklemine teiste ees viib lõpuks ka enesepetmiseni ning see on Jumalale üks raskemaid barjääre inimeses murda.
Jälgides religioosse eliitid käitumist, nägi Jeesus selle igas aspektis sedasama sügavat korrputsiooni. Turuplatsil ootasid need liidrid austuse ja imetlusega kohtlemist. Seal kus nad Jumalat kummardasid, nõudsid nad eelispositsiooni ja erikohtlemist ning et kõik neid ja nende püha käitumist tähele paneksid. Suurte avalike sündmuste puhul aga - näiteks mõne banketi puhul -eeldasid et saavad asuda laua ülemise osa kohtadele, võõrustajate kõrvale ning et neild palutaks ka söömaaja õnnistamist. Kui asi puudutas aga nende isikliku pühitsuselu, kindlustasid nad et kõik inimesed võiksid seda näha ja jälgida. Võibolla kõige tõsisem kõrvalekalle toimus siis kui nad täitsid üht pma peamist kohustust - juriidliste probleemide lahendamist ning selle käigus “neelasid nad leskede kojad”. Nii käsuseadus kui prohvetid rõhutasid kohtumõistjaiks kutsutute tõsist kohustust ja kaalukat vastutust. Nende ülesanne oli kaitsta nõrku ja rõhutuid rikaste ja prestiižsete võimu ja ahnuse eest.
Oma lühikeses sõnadega maalitud pildis esitab Jeesus väljakutse ka meile - milline on meie elu tsentraalne kese, mis määratleb meie otsused ja valikud? Mis on see, mis meid tegelikult motiveerib igas elusfääris, isiklikult ja avalikult, religioosselt ja sotsiaalselt, puhates ja tööd tehes? Tekst esitab meile väljakutse järele kontrollida kas see on armastus Jumala ja ligimese vastu, mis paneb meid liikuma - või paistab kõigest hoopis isekas enesearmastus.