Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 9:18-27
Peetrus tunnistab Jeesuse Messiaks18Kord, kui Jeesus palvetas üksildases paigas ja jüngrid olid koos temaga, küsis ta neilt: "Kelle ütlevad rahvahulgad minu olevat?"
19Nemad kostsid: "Ristija Johannese, mõned aga Eelija, mõned aga, et keegi muistseist prohveteist on üles tõusnud."
20Aga tema küsis neilt: "Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?" Peetrus kostis: "Jumala Messias."Jeesus kuulutab ette oma surma ja ülestõusmist21Ent Jeesus hoiatas neid ja keelas kellelegi seda rääkimast,
22öeldes: "Inimese Poeg peab palju kannatama ning kõlbmatuks tunnistatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama."
23Siis ütles Jeesus kõikidele: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle,
24sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle.
25Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju?
26Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma kirkuses ning Isa ja pühade inglite kirkuses.
27Aga ma ütlen teile, tõepoolest, siin seisjatest on mõned, kes ei maitse surma, kuni nad näevad Jumala riiki."
Kõik eelmised lood on meid selle kulminatsioonini juhtinud. Jeesus võtab kokku kõik varasemalt esitatud küsimused, küsides keda “rahvahulgad” ütlevad ta olevad. Lai valik vastuseid viitavad teadlikkusele Jeesuse erilisusest, kuid ei jõua siiski asja tuumani. Pealegi, küsimus teiste arvamuse kohta, on ainult sissejuhatus jüngritele sunatud kesksele küsimusele: “Kelle teie ütlete mind olevat?”.
Kordki on Peetrusel täielikult õigus, kui ta vastab, “Jumala Messias” (s 20). Pikkaaegne seotus Jeesusega ja tähelepanelikkus on viinud ta sellele järeldusele. Ta on vaadanud, kuidas Jeesus elab ja kuulutab Jumala kuningriiki jutlustades, tervendades, inimesi vastu võttes, neid toites ja nende elusid muutes; ning saab sellest teha ainult ühe järelduse.Kuid selle vastusega pole asi lõpetatud. Lihtsalt Jeesuse tunnistamisest ei piisa.
Jeesus selgitab nüüd, mida tähendab olla Kristus: ta teab, et ta peab kannatama, ta tapetakse ning äratatakse kolmandal päeval üles. Kas seda pidaski Peetrus silmas, kui ta oma usule toetudes tunnistas? Võib arvata, et mitte. Üldiselt me eeldame, et meie kangelased on võimsad ja võidukad.Nüüd jõuame Luuka sõnumi tuumani, mis on mõeldud nii tema kaasaegsele kogukonnale kui ka meile. Mida jüngriks olemine siis lõppude lõpuks tähendab? Selge on see, et kui Kristus määratleb end läbi kannatuste ja surma, siis ootab tema jüngreid sama teekond. Luuka evangeeliumis esitatakse meile näiteid otse elust. Oleme näinud Jeesust suhtlemas vaimust vaevatute, haigete ja halvatutega, sotsiaalsete heidukutega, eemaletõugatute, pidalitõbiste, rahulolematute, patuste ja lootusetutega. Jeesus kohtles kõiki neid kaastunde ja austusega, kulutades vabatahtlikult aega ja energiat, et täita inimeste vajadusi, kuulates ja õpetades, toites ja tervendades.
Iga Jeesuse järgijat ootab ees samasugune ennastsalgav elu. Mõte: “igaüks võtku oma rist päevast päeva", ongi jüngriks olemise reaalsus. Kui alustada, tuleb sellele pühendada kogu oma elu. See ei tähenda, et kaotame end täielikult, vaid pigem seda, et meie identiteet hakkab lähtuma Kristusest, mitte maistest asjadest, positsioonist, rassist või soost. Jüngriks olemise paradoks seisnebki selles, et meie vabadus tuleb enese identiteedi taasmääratlemisest. Kui jüngiks olemine näib liiga hirmuäratav, võime lugeda sellele lõigule järgnevaid lugusid ning teada, et meid toidetakse, võetakse vastu, tervendatakse ning õpetatakse sel teekonnal – kuid pidage meeles, et Jeesuse järgijatel pole tagasiteed: ”Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma kirkuses ning Isa ja pühade inglite kirkuses.“(s26)
Selle kommentaari autor: David Blair