Otsekui selleks, et leevendada oma peatse surma ettekuulutuse mõju, annab Jeesus oma kõige lähedasematele järgijatele pildi sellest, mis saab olema teisel pool. Jeesuse lause kohaloljate kohta, kes ei näe surma enne kui jumalariik tuleb - on palju vaidlusi põhjustanud, kuid on parimini mõistetav jumalariigi inauguratsioonina läbi Jeesuse enese surma.

Surm ja auhiilgus on lahutamatult läbipõimunud. Johannese jaoks on Jeesuse surm ühtlasi ka Jeesuse austamise tund (Jh 12:23). Ja isegi siin, on keset suurt kirkust meenutus surmast. Jeesus, kohtudes Moosese ja Eelijaga - ühelt poolt käsuseaduse ja prohvetite esindajad, teisalt aga kannavad mõlemad figuurid tugevat messiaanlikku ettetähendust - arutlevad Jessuse lahkumise üle. Sõna mida kasutatakse on “väljaminek” (exodus). Ühes mõttes tähendab see teed välja, lahkumist - kuid eriti Moosese ligiolus toob see jõuliselt meelde Jumala suured päästeteod minevikus ning asetab Jeesuse surma samasse valgusesse. Paradoks on lõikav; auline Poeg, Tema, keda Isa armastab (Lk 3:22), on valitud - surma jaoks ning läbi selle surma maailma päästeks.

Siin sellel mäel, pilve sees, mis meenutab käsuseaduse andmise päeva, saab arm valitsevaks. Heebrea kirja autor laiendab seda pilti:  ”Teie ei ole astunud käega katsutava ja tules põleva mäe ligi, ei sünguse, ei pimeduse, ei raju, ei pasunahääle ega niisuguse kõne kõla juurde, mille kuuljad palusid, et sellele ei lisataks ühtegi sõna;  sest nad ei suutnud kanda seda korraldust: „Kui ka loom peaks puutuma mäe külge, siis visatagu ta kividega surnuks!”;  ja see vaatepilt oli nii õudne, et Mooses ütles: „Ma olenkabuhirmus ja värisen!” - vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna,taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest. “  (Hb 12:18-24)

Pole ime, et jüngrid on hämmastunud ja segaduses. Isegi Peetrus ei tea kuidas peaks reageerima. Ega meiegi oskaks - hoolimata sellest, et omame täna tagasivaates laiemat pilti. Ikka kaldume rõhutama kas väge ja auhiilgust või nõtrust ning ohvrit, ning enamasti üht teise arvelt. Jeesuse elu sisaldab aga mõlemat, ning nii ka meie elu, kui oleme tema järgijad. Me võime tõsta oma pea kõrgele - kui need, kes teenivad Aukuningat, kui valitud Poja järgijad, keda Tema on valinud - ometi oleme kutstutd teenima teisi, just nii nagu Tema seda tegi (Mk 10:43 -45; Jh 13:14-17). Just samal ajal kui rõõmustame oma aulise kutsumise pärast, tuleb meil elada teiste nimel ning olla valmis ka surema nende eest.