Seda psalmiosa kasutati jumalateenistusel. Templis pöördub Taavet rahva kuningana õiglase Jumala poole ja palub kaitset vaenlaste eest, esitades palve lauluna. Imetlusväärne on Taaveti kindlus, et Jumal võtab tema palvet kuulda. Näeme, kuidas ta palub Jumalat ajada tema riiuasja, mõista õiglast kohut (s 23). Miks julgeb ta paluda sellist palvet? Sest peab ennast õigeks.

Kas meie võiksime ennast võrrelda Taavetiga ja paluda nõndasamuti kui tema? Ilmselt küll, kui oleme Jumala armu Jeesuse kaudu vastu võtnud – sest siis kingib Tema meile ka õigeksmõistmise (vt Rm 5:1-2). Ja seda teades võime Jumalat siiralt paluda ka oma olukordadesse lahendust tuua.

Siin on veel üks huvitav mõte. Ole minu vaenlaste vastu ja rõõmusta neid, kellel on heameel minu õigusest (s 26-27). Kui kellelegi – kas rahvale või üksikisikule – tehakse ülekohut, siis kuidas saame jääda ükskõikseks? 

Jumal ei vihka patuseid, jumalatuid inimesi, vaid nende ebaõigeid tegusid. Aga Ta ei lähe ka mööda ülekohtust ja kurjusest maailmas. Mõtle, keda sina kui Jumala esindaja siin maailmas saaksid aidata ebaõigluse keskel? Enamasti tundub, et kasulikum oleks olla vägevate poolt, näiteks suurriikide poolt, kes korraldavad sõjalisi kallaletunge väikeriikidele või ka mõjuvõimsate isikute poolt. 

 Kristlastena saame aga olla vaid Jumala poolt, kuna teame, et  viimsena jääb võitjaks ainult Looja Jumal. Me teame, et Jumala iseloom ja tõotused ei muutu ning tema plaanidesse ei saa keegi vahele segada. Vahel võib küll tunduda, et ebaõigluse poolt olles kindlustame endale parema tuleviku, ent selliselt saavutatud heaolu võib osutuda lühiajaliseks – ja meie kaotus on siis mõõtmatult suurem.