Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 12: 27-36
Kreeklased tahavad Jeesust näha27Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi.
28Isa, kirgasta oma nime!" Siis tuli hääl taevast: "Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel."
29Rahvahulk, kes seisis ja kuulis, arvas, et kõu müristas; aga teised ütlesid: "Ingel rääkis temaga."
30Jeesus kostis: "See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast.
31Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst.
32Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde."
33Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra.
34Rahvahulk vastas siis talle: "Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama? Kes see Inimese Poeg on?"
35Jeesus ütles neile: "Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb.
36Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks." Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda nende eest.
Paljud kristlased võrdlevad oma tegude või otsuste õigsust sellega, kui hästi asjad sujusid. “Kõik läks nii libedalt - see lihtsalt pidi õige olema.” Täpselt samamoodi on levinud ka hirm, et raskused viitavad kindlasti valesti tehtud otsustele. Nii võib meile julgustavalt mõjuda tänases tekstis Jeesuse väga aus kirjeldus enda tunnetest keset kriisi.
Jeesuse süda oli vägagi raske, kuid ometi ei pane see teda arvama, et ta on kõigest valesti aru saanud (s 27). Läbi terve oma elu oli ta teadnud, et on sündinud selleks, et surra, ometi on ta sellega nüüd silmitsi olles ahastuses. Mõtlemine ning tunded on lahutamatult seotud. Me pole pelgalt mõtlevad, ega ole ka vaid tundvad olendid. Mõistes, et Jumal on igale meist andnud erineva isiksuse, tekib küsimus, kuidas neid kahte suurt ala oma elus tasakaalus hoida?
Tänase teksti põnevaks pooleks on Jeesuse sisemiste mõtete ning avalike väljaütlemiste vaheline dünaamika. Väga konkreetsete teemade käsitlemiselt oma jüngritega, läheb ta otse üle isiklikku palvesse oma Isaga (s 27), ning sealt omakorda pöörab otse vestlusesse rahvahulgaga. Arvestades, et Jeesus kõige selle kestel ei ilmuta mingeid segaduse või vaimse stressi märke, võiksime küsida, kas samasugune peaks olema ka meie endi palveelu muster: pidev, jätkuv dialoog endi, meid ümbritsevate inimeste ning Isa vahel?
Samal hetkel kostub taevast hääl - ainutl sel korral selles evangeeliumis. Isa vastab Jeesuse palvele (s 28). Enamik inimesi ei pane seda tähele, teiste jaoks on see “vaid äike”. Kolmandad arvavad, et ingel rääkis Jeesusega, kuigi kuuldav kõne oli mõeldud ümbritsevate inimeste kasuks (s 30). Nagu Jeesus sageli ütles, kuulevad Jumala häält vaid aktiivsed kuulajad (Mk 4:9, 23; Lk 8:8, 14:35). Pole siis ime, et ümberolijail oli sedavõrd raske mõista, mis Jeesust ees ootamas oli (s 31 -34).
Selle kommentaari autor: Emlyn ja Tricia Williams