Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 1:18-32
Inimkonna süü18Jah, Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais,
19sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on seda neile avaldanud.
20Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada,
21sest et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks.
22Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks
23ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega.
24Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid.
25Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen.
26Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega,
27nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu - mees on teinud mehega nurjatust - ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.
28Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär;
29nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad,
30laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud,
31mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud,
32kes küll teavad Jumala käsku - et need, kes selliseid asju teevad, on surma väärt -, kuid ei tee seda mitte üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes nii teevad.
Pauluse veenmiskõne tuuma moodustavad tänase piibliteksti mõtted. Miks on evangeeliumi sisuks Jumala õigus? Inimeste kurjuse pärast. Väga paljud eelistavad rääkida enam inimese headusest, mitte aga patususest, ning rohkem Jumala armastusest kui Tema vihast - kuid kristluse lugu sisaldab mõlemat, ning neist tuleb rääkida võrdselt. Ja Paulus alustabki siin näidates miks me üldse evangeeliumi vajame.
Kõigepealt osutab ta Jumala omadustele - Tema “jäädav vägi ja jumalikkus” on olnud kogu aeg nähtav Tema loodus (s 18-20). Jumalat on võimalik näha looduse seadmistes ja korras, tajuda kõige taga kõrgemat intelligentsi ja eesmärki; mõista, et kogu ilu ning olemise mõtestatus osutab Looja suunas.
Teiseks - meie inimestena, ei ole Loojat Jumalana tunnustanud, vaid oleme selle asemel kummardanud loodut (s 21-23). Patuse olemuse keskmes on ebajumalakummardamine - mis ei seisne mingite kujude kummardamises, vaid selles, et igaüks meist on (ülimaks pidanud) kummardanud jumalana midagi muud - raha, seksi, võimu, kuulsust - milline väljakutse on see meie kuulsustest ning tarbimisest küllastatud ühiskonnas! Pauluse sõnul tabavad inimest ebajumalakummardamisel 3 tagajärge: madalad ihad (s 24-25); nihestatud seksuaalsus (s 26,27); ning paheline mõtteviis ( s 28-32). Inimesed hülgavad loomuliku käitumise selleks, et siseneda ebaloomulikku. Ka kristlased ei ole sellest puutumata jäänud, siin on terve rida asju, milles peame end süüdi tunnistama.
Paulus selgitab oma arusaamist Jumala vihast. Patt toob kaasa Jumala viha - ja see omakorda kohtumõistmise - kuid Jumala kohtumõistmine on ilmutatud juba praegu. Jumal “annab inimese üle” (s 24,26,28) - ta laseb meil kogeda endi otsuste tagajärgi. Hea sõnum on, et kuigi me kogeme oma rumaluse vilju, ei ole Jumal meid maha jätnud, ega lootusetuks tunnistanud!
Selle kommentaari autor: Pete Broadbent