Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 2:1-16
Jumal mõistab kohut õiglaselt1Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese! Sina, kes sa mõistad kohut, teed ju sedasama!
2Ent me teame, et Jumal mõistab tõtt mööda kohut nende üle, kes niisuguseid asju teevad.
3Sina aga, oh inimene, kes sa kohut mõistad nende üle, kes niisuguseid asju teevad, ja teed ise sedasama - kas sa arvad, et pääsed Jumala kohtuotsusest?
4Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?
5Sa talletad endale viha oma kanguse ja pöördumata südamega Jumala viha ja õiglase kohtumõistmise ilmumise päevaks,
6kes tasub igaühele tema tegude järgi:
7igavest elu küll neile, kes püsiva heategemise kaudu taotlevad kirkust ja au ja kadumatust,
8ent viha ja raevu neile, kes on isemeelsed ja tõele sõnakuulmatud, aga kuulekad ülekohtule.
9Ahistus ja kitsikus tuleb igale inimhingele, kes teeb kurja, juudile esmalt ja siis kreeklasele,
10aga kirkus, au ja rahu igaühele, kes teeb head, juudile esmalt ja siis kreeklasele.
11Sest Jumala juures pole erapoolikust.
12Kes teevad pattu Seaduseta, need ka hukkuvad Seaduseta, kes teevad pattu Seaduse all, neile mõistetakse kohut Seaduse järgi.
13Jumala ees ei ole ju õiged Seaduse kuuljad, vaid Seaduse täitjad, kes mõistetakse õigeks.
14Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks,
15näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted, mis järgemööda kas süüdistavad või vabandavad neid.
16Nii see ilmneb päeval, mil minu evangeeliumi järgi Jumal Jeesuse Kristuse läbi mõistab kohut inimeste saladuste üle.
Eile vaatasime Pauluse abiga inimese kurjuse allikaid ning arengut, ning tõdesime, et on olemas need, kellele sellise elu heaks kiidavad (Rm 1:32). Nüüd pöörab Paulus tähelepanu neile, kes on istunud kohtumõistmise istmele. Pauluse arvamus on karm: teisi kritiseerides mõistavad need inimesed hukka tegelikult iseendid (s 1).
Briti TV komöödia sarjas “Punane Päkapikk” on stseen, kus tegelased sisenevad Õigluse tsooni, mis on dimensioon, kus ei ole võimalik sooritada ebaõiglast tegu. Kui keegi püüabki teist lüüa, siis lööb ta ainult iseennast. Jumala kohtumõistmisest ei ole pääsu (s 3), see on universaalne (s 6) ning ilma kedagi eelistamata (s 11).
Religioossetel inimestel on eriti kiusatus teiste üle kohut mõista - see pole juhus, et variserid olid nii sügavalt religioossed. Ja võib olla, et vajame ka ise oma ellu üht “variserluse” mõõdikut! Pauluse mõte siin on aga veelgi komplekssem, sest tema kirjutab nii juutidele kui ka paganatele. Mõned tema kuulajaist võinuks öelda: “Ma pean juutide käsuseadust; ning see mida Paulus räägib ei kehti minu kohta.” Ometi ütleb Paulus väga selgelt (s 12) - vahet ei ole, kas oled juudi käsuseaduse all või mitte, sa oled siiski patune ning aruandekohuslik kohtu ees. Tegelikult isegi rohkem - sest paganatele oli antud võime kogeda ja märgata Jumala seadusi enda olemuses, südametunnistuse vahendusel, mis andis nende ellu hea ja kurja tunnetuse (s 15).
Kui vestlen mõne mittekristlasega, on patt ning süütunne sageli põhiteemad. Mõned süüdistavad kristlasi pidevas süütundes elamises ning selles, et nad kogu aeg mõtlevad patule. Rooma kirja 2.peatükk näitab, et tegelikult langetame kõik otsuseid teiste käitumise üle - suutmata samas ise täita endi poolt püstitatud nõudeid. Meie südametunnistus süüdistab meid, viies meid Jumala kohtujärje ette. Me ise märgistame oma kaardid!
Selle kommentaari autor: Pete Broadbent