Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 15:1 - 11
Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest1Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate
2ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.
3Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades,
4ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi
5ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele,
6seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama;
7siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele.
8Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule.
9Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust.
10Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.
11Olgu nüüd mina või nemad - nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.
15.peatükk on Pauluse poolt korintlastele kirjutatud kirja kulminatsioon. Salm 12 selgitab, miks Paulus üldse teema on tõstatanud. Tundub, et Korintoses oli neid, kes ei uskunud, et tulevikus üldse mingi ülestõusmine on. Nemad arvasid, et elavad ülestõusmise elu täies mahus juba siin ja praegu - teisisõnu, arvasid, et on vaimulikus mõttes juba “kohale jõudnud”, ning neil pole vaja enam mingit edasist arengut, õppimist või täiustumist. Ometi on tulevikus toimuv, ihuline ülestõusmine meie usu keskmes.
On huvitav kuidas Paulus teemale läheneb. Kõigepealt loeb ta üles terve nimekirja peatlnägijaid, sh tema ise (s 5 -8), seejuures ei püüa ta lisada niivõrd tõestusmaterjali, kui näidata, et Kristuse surm ja ülestõusmine oli algusest peale, üdiselt, kõikide kristlaste poolt vastu võetud ning ka ainus sõnum, mida Paulus ise iial kusagil kuulutanud oli. See on evangeelium - võtke see ära, ning kogu kristlus kukub kokku. Ning mis iganes järgi jääb, ei ole kindlasti mitte kristlus. Just need kesksed tõed panevad meid kas seisma, või langema.
Selles evangeeliumi kokkuvõttes on kolm olulist aspekti (s 3,4). Kõigepealt see, et kristluse kese on lahutamatult seotud Kristuse surma ja ülestõusmisega. Selle sisuks ei ole mitte inimese sirutumine Jumala poole, vaid Jumal, kes andis meile oma Poja; mitte see, mida meie saame Talle teha, vaid kõik see, mida Tema on Kristuses juba meie eest teinud.
Teiseks: Tema surm toimus “meie pattude eest”. Mitmes mõttes - mida Paulus siin ka selgelt välja ei ütle, (kuigi teeb seda täielikult mujal)- oli Kristuse surm nii põhjuseks kui samas ka vastuseks kadunud olemisele, võõrandumisele, süüle ja häbile, mida kogeme sellepärast, et oleme loomuse ja tegude poolest patused.
Kolmandaks, Kristuse surm ja ülsetõusmine sündis “vastavalt Pühakirjale”. Paulus nagu ütleks: “Mul puudub aeg, et seda kõike täielikult teile selgitada, aga te juba teate seda lugu. See on Vanas Testamendis. Ja see kõik oli Jumala plaan päästeks maailmale, just nii nagu ilmutati sajandeid tagasi.” See ongi evaneelium.
Selle kommentaari autor: Derek Tidball