Pauluse kõne sarnaneb siin kohtusaali advokaadi omale, kes järeleandmatu loogikaga veenab vandemeeste kogu selles, et saab olla ainult üks õige otsus. Paulus jääb kindlaks: me peame vaatama ettepoole, tulevikku, ihuliku ülestõusmise poole. Miks väidavad  tema vastased järjekindlalt, et surnuist ülestõusmist ei olegi (s 12) - jääb ebaselgeks. Siiski võime arvata, et Pauluse oponentide jaoks oli ülestõusmine mingi “vaimne” kogemus, mille nemad olid juba läbi teinud ning järelikult juba jõudnud kristliku usu tippu. NIi oli igasugune ülestõusmine nende jaoks pigem minevikus, mitte aga tulevikus toimuv sündmus, mida oodata.

Kaasaja kultuuris on vägagi populaarne uskuda taassündi, kuid see omaksvõetud uskumus toob kristliku eluviisi jaoks kaasa konkreetsed järeldused. Kui inimene nii otsustab, siis  võib ju uskuda neid, kes ütlevad, et ei ole mingit ülestõusmist, siiski tuleks esmalt vaadata,mis sellest järeldub. 

Esiteks: Kristus pole ülestõusnud. Ta on endiselt surnud.

Teiseks: On mõttetu kuulutada ja uskuda evangeeliumi.

Kolmandaks: Kõik apostlid, sealhulgas ka Paulus, on valetajad.

Neljandaks: Patuprobleem on endiselt lahendamata.

Viiendaks: Kristlased, kes on juba surnud on jäädavalt lahkunud ning kadunud.

Kuuendaks: Sellise lootusetusest täidetud väärõpetuse kokkuvõte saab olla vaid: “usk on mõttetu” ja “kristlasi tuleb haletseda enam kui kedagi teist” (s 17,19). Ilma ülestõusmiseta puudub kristlusel ning kristlaseksolemisel igasugune mõte. Mis mõte on laulda kirikulaule, käia kirikus, tegeleda erinevate programmidega? Kõik muutub mõttetuks, asjatuks ajaraiskamiseks. Kui ülestõusmine ei ole tõene, on olemas palju mõistlikumaid ajakasutusviise.

Nii näitab Paulus täna, kuidas inimene võib muutuda õnnetuks kirstlaseks. Heitke kõrvale ülestõusmine - evangeeliumisõnumi elav, tuksuv süda, ning järele jääb surnud, religioosne laip. Otsustades selle järgi, kui õnnetud mõned kristlased näivad olevat, tundub, et üsna korralik hulk kirikuskäijatest asuvadki Pauluse oponentide ja mitte Pauluse poolel!