Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 15: 20-34
Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest20Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest.
21Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu;
22sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.
23Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul;
24ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe.
25Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla.
26Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm.
27Sest „Jumal on kõik alistanud tema jalge alla”. Aga kui ta ütleb, et kõik on alistatud, siis on ilmne, et kõik peale selle, kes temale kõik alistas.
28Kui aga kõik on alistatud, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes temale on kõik alistanud, et Jumal oleks kõik kõiges.
29Mida teeksid muidu need, keda surnute eest ristitakse? Kui surnuid üldse üles ei äratata, milleks nad lasevad end ristida surnute eest?
30Ja milleks ma siis olen iga päev surmasuus?
31Ma suren iga päev, nii tõesti kui teie, vennad, olete mu kiitlemine, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
32Kui ma võitlesin metsalistega Efesoses inimese kombel - mis kasu ma sellest sain? Kui surnuid üles ei äratata, siis „söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii”!
33Ärge eksige!„Halb seltskond rikub head kombed.”
34Saage täiesti kaineks ja ärge tehke pattu! Jah, mõnel ei ole üldse jumalatunnetust. Seda ma ütlen teile häbiks.
Olles oma kuulajatele põhjalikult selgeks teinud ülestõusmise salgamise hirmutavad tagajärjed, asub Paulus nüüd Kristuse üestõusmise positiivsete tagajärgede kirjeldamisele (s 20-28), et seejärel taas pöörduda vaidluse negatiivsete argumentide juurde (s 29-34).
Kristuse ülestõusmisest tulenevad neli suurt tagajärge.
Esiteks, (s 20-23) see rajab tee meie endi ülestõusmisele. Kristuse ülestõusmine oli “uudsevili” - kõige varasem vili, mis andis märku saabuva täislõikuse loomusest ja ulatusest. Selle asemel, et rivistuda Aadama selja taha, kes pattulangemise tõttu viiks meid kõiki otse surma, saame nüüd asuda Kristuse selja taha, kes, olles täies mahus kandnud karistuse meie pattude eest, äratati surnuist üles. Nüüd saame meie järgenda Talle ellu, mis on hävimatu.
Teiseks, (s 24-26), sillutab ülestõusmine teed Jumala vaenlaste lüüasaamisele, ükskõik kui tugevad nad ka poleks. Ülim nende seast on meie suurim vaenlane -surm.
Kolmandaks, (s 24-27) rajab ülestõusmine tee kogu loodu uuendamisele. Praegu on loodu moonutatud ning oma Looja suhtes sünkroonist väljas, ülestõusmine aga tähendab, et need, kes soovivad sellist seisundit säilitada kõrvladatakse ning loodu vabastatakse ahelatest kogema taas shalom-rahu ( vt Rm 8:19-21). See aga teeb võimalikuks tuleviku, kus kõik taastatakse harmooniasse.
Neljandaks, (s 24,28) sillutab ülestõusmine teed Jumalale, tulla ning asuda Talle õigusega kuuluvale troonile, valitsema kõige üle.
Peale selliseid imepäraseid tulevikuvaateid tekib küsimus, miks mainib Paulus küsimusiäratavat “surnute eest ristimist” (s 29) ning enda kannatusi evangeeliumi kuulutamisel (s 30-32)? Asi on selles, et Paulus lihtsalt osutab, et reaalsuses näitab nende eluviis, et nad usuvad ülestõusmisesse. Kui ülestõusmine oleks lihtsalt üks müüt, siis nende hool surnude pärast ning tema kirg kuulutada evangeeliumi oleks lihtsalt mõttetu; nad elaksid lahus tegelikkusest. Nende eluviis aga näitab, et sügaval endi südames usuvad nad ülestõusmisesse!
Selle kommentaari autor: Derek Tidball