Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 2:1- 25
Taaveti viimased sõnad Saalomonile1Kui Taaveti päevad liginesid surmale, siis andis ta oma pojale Saalomonile käsu, öeldes:
2„Mina lähen kõige maailma teed, ole siis vahva ja ole mees!
3Pea, mida Issand, su Jumal, on käskinud pidada, käies tema teedel, pidades tema määrusi, käske, seadlusi ja manitsusi, nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, et sa võiksid targasti teha kõike, mida sa teed, ja kõikjal, kuhu sa pöördud,
4et Issand võiks kinnitada oma sõna, mis ta minu kohta on rääkinud, öeldes: Kui su pojad hoiavad oma teed, käies minu ees ustavalt, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, siis - ütles tema - ei puudu sul mees Iisraeli aujärjel.
5Ja sina tead ka seda, mis Joab, Seruja poeg, on teinud minule, mis ta tegi kahele Iisraeli väepealikule, Abnerile, Neeri pojale, ja Amaasale, Jeteri pojale, ja kuidas ta tappis nad ning valas rahuajal sõjaverd, määrides sõjaverega oma vöö, mis tal oli puusadel, ja jalatsid, mis tal olid jalas.
6Seepärast talita oma tarkust mööda ja ära lase teda hallipäisena rahuga hauda minna!
7Aga gileadlase Barsillai poegadele tee head, et nad saaksid su lauas sööjate seltsi, sest nad tulid sel viisil mulle appi, kui ma põgenesin su venna Absalomi eest.
8Ja vaata, su juures on Simei, Geera poeg, benjaminlane Bahuurimist, kes sajatas mind kibeda sajatusega sel päeval, kui ma läksin Mahanaimi; aga kui ta tuli alla Jordani äärde mulle vastu, siis vandusin ma temale Issanda juures ja ütlesin: Ma ei surma sind mõõgaga.
9Ent nüüd ära jäta teda karistamata, sest sa oled tark mees ja tead küll, mida sa temale pead tegema, et võiksid saata ta hallpea verisena hauda!”
Taaveti surm10Siis Taavet läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti linna.
11Ja aega, mis Taavet valitses Iisraeli üle, oli nelikümmend aastat; Hebronis valitses ta seitse aastat ja Jeruusalemmas valitses ta kolmkümmend kolm aastat.
12Saalomon istus oma isa Taaveti aujärjele ja ta kuningavõim oli väga kindel.
Saalomon kindlustab oma kuningavõimu13Aga Adonija, Haggiti poeg, tuli Saalomoni ema Batseba juurde. Ja Batseba küsis: „Kas tood rahu?” Ja ta vastas: „Rahu.”
14Siis ta ütles: „Mul on sulle midagi rääkida.” Ja Batseba vastas: „Räägi!”
15Ja ta rääkis: „Sa tead, et kuningriik oli minu ja et kogu Iisrael oli pööranud oma silmad minu poole, et mina saaksin kuningaks. Aga kuningriik on läinud mu vennale, sest ta sai selle Issandalt.
16Ja nüüd on mul üksainus palve, mida ma sinult palun. Ära tõuka mind ära!” Ja Batseba vastas temale: „Räägi!”
17Siis ta ütles: „Räägi ometi kuningas Saalomoniga, sest sind ta ei tõuka ära, et ta annaks mulle naiseks suunemlanna Abisagi!”
18Ja Batseba vastas: „Hea küll! Ma räägin su pärast kuningaga.”
19Ja Batseba läks kuningas Saalomoni juurde, et temaga rääkida Adonija pärast. Ja kuningas tõusis, läks temale vastu, kummardas tema ees ja istus siis oma aujärjele. Kuninga emale seati iste ja ta istus tema paremale käele.
20Siis ta ütles: „Mul on sinult paluda üksainus pisike palve, ära tõuka mind ära!” Ja kuningas ütles temale: „Palu, mu ema, sest sind ma ei tõuka ära!”
Kas sinu majapidamine on korrastatud nende tarvis, kes tulevad pärast sind? Keset hüvastijätmisi, saavad enamik Taaveti elu lahtisi otsi kokku sõlmitud. Taaveti lahkumissõnad Saalomonile, esitavad viimasele väljakutse käia ustavalt Jumala lepingus ja tõotustes, mis olid antud Taaveti soole (2Sm 7:11b–16). Samuti oli tarvis lõpetada mitmeid töid, ja see näitab, et Taavet ei elanud valgemast valge mehe elu, eriti kui asi puudutas tema vaenlasi või poliitilisi manöövreid.
“Ole mees seal, kus pole ühtegi meest” , ütleb juudi vanasõna. Ja jätkab: “millal siis veel, kui mitte just nüüd?”. Just nüüd oli tulnud aeg ka Saalomonile, astuda oma isast tühjaks jäänud kohale ning näidata, et ta tõesti on mees omal kohal.
Nagu Moosese sõnad Joosuale, on ka Taaveti hüvastijätt Saalomonile meenutus sellest, et Jumal käib temaga koos ning tal tuleb käia õigsuses ja õigluses. Igavese dünastia tõotus oli antud tingimusteta, kuid see tuli ikkagi vastu võtta tänus, sõnakuulmises ja eetiliselt käitudes. Ka meie päästmine Kristuse töö läbi on armutegu, mida me ei vääri, ning meie vastus sellele saab olla vaid ülim pühendumine, mida pakkuda suudame.
Taavetil aga on muudki südamel. Kuigi loetud lõigus kajavad 5Moosese raamatu kõlad ( 5Ms 4:29; 6:2; 8:6; 9:5; 11:1; 29:9) ning salmidest 1-4 tekib vaga kiindumise mulje, on Taavet ikkagi ärevuses ka sellepärast, et kogu tema pärand saaks säilitatud. Selleks toetub ta üsna julmadele ja küünilistele võtetele, mis ei tee talle eriti au. Brasillaid tuleb kohelda lahkelt, (aga mitte enne õiget aega), aga Siimei ja Joabiga ei ole mingit halastust. Siimeile antud vanne kuulutatakse tühiseks, tehnilise tähenärimise pärast (2Sm 16:5–14; 2Sm19:16–23) ning Joab saab Saalomonilt täie mõõduga kõik selle, mida Taavet ei olnud valmis andma.
Arukas majapidamine, eeskujulik riigimehelikkus mis kõrvaldas võimaliku mässule õhtuaja või vana mehe narrus? Raamatu autor jätab selle meie otsustada.
Saalomoni vend Adonija tuleb näiliselt süütu palvega, lohutusauhinda paluma selle eest, et ta ei saanud Taaveti vanima pojana troonile. Siiski viis, kuidas ta seda teeb on kahtlustäratav ning Batseba muutub ettevaatlikuks. Saalomonil aga ei ole mingeid illusioone. See on varjatud troonihaaramise katse, sest surnud kuninga lese endale saamine viitas õigusele pärida troon. Sama skeemi oli proovinud ka Absalom (2 Sam 16:21,22). Saalomon ei taha asjast isegi mitte kuulda ning Adonija surmatakse. Halastamatus, millega Saalomon kohtleb kõiki võimalikke rivaale, näitab, et ta on valmis minema palju kaugemale kui ta isa oli soovitanud. Piibli kangelased on sageli inimlike vigadega isiksused ja selles lõigus ei esitle autor Saalomoni kui tarka ja heldet valitsejat, vaid kui despooti, kes purustab iga katse tõusta tema vastu.
Kui sageli ka meie, vaatamata kõikidele headele kavatsustele, kaldume tegutsema vihahoos, kadeduses ja teistega rivaalitsema! Mõistlik võistlis ning igatsus anda oma parim erineb tugevalt teisi mahasuruda soovivast ambitsioonist, mis enamasti rajab teed üksnes meie uhkusele ja tunnustusevajadusele. Monarhia nii nagu ka teenimistöö toob kaasa oma kiusatused. Saalomoni tõus troonile sai räikutud perekonna kättemaksu tõttu. Kus on need kohad, kus meie kavatsused ja teod lähevad vastuollu Jumala õigluse stadarditega? Mida peaksime siis tegema?
Selle kommentaari autor: Richard Harvey