Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 17:1-13
Jeesus kirgastatakse1Kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse.
2Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus.
3Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga.
4Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.”
5Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!”
6Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga.
7Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: „Tõuske üles ja ärge kartke!”
8Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi.
9Ja kui nad mäelt laskusid, keelas Jeesus neid: „Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on üles äratatud surnuist!”
10Ja jüngrid küsisid Jeesuselt: „Miks siis kirjatundjad ütlevad, et enne peab tulema Eelija?”
11Aga tema vastas: „Muidugi tuleb Eelija ja seab kõik korda,
12aga ma ütlen teile: Eelija on juba tulnud, ent nad ei ole teda ära tundnud, vaid on talle teinud, mida kõike ainult tahtsid. Niisamuti peab ka Inimese Poeg kannatama nende käes.”
13Siis mõistsid jüngrid, et ta rääkis neile Ristija Johannesest.
Luuka jutustus muutmisemäest ütleb, et Mooses ja Eelija tulid Jeesusele teateid tooma sellest mis laadiline „lahkumine“ teda Jeruusalemmas ees ootas. Kui algne väljarändamine tähendas terve rahva lahkumist Egiptusest kõrbesse – täieliku usalduse ja usu varal Jumalasse, siis midagi sarnast ootas ees ka Jeesust. Ka tema andis end täiesti Jumala kätte oma lahkumise igal etapil, ning viimas korda ristil.
Moosese ja Eelija jaoks oli surm müsteerium: esimese jaoks tähendas see Nebo mäel Jumala enese käega matmist (5Ms 32:49) ja teise jaoks tuliseid vankreid (2 Kn 2:11). Nii ka Jeesuse surm pidi saama viimseks müsteeriumiks, milles surma astel hävitatakse igaveseks. Ning üle muutmisemäe stseeni heljus Jumala au kohalolek, see müstiline ligiolek, mis kord oli laskunud kogudusetelgi ja hiljem templi pühitsemisel – õnnistuseks ja kinnituseks, aga põhjustades ka püha aukartust jumaliku Majesteedi ees. Loetud lõigus on kogu inimese lugu – osadus mille nautimiseks meid valmistati, hirm mis sai juurdepääsu langemisest, ning andestuse kinnitus – Kristuses- „Ärge kartke“. Viimaks, lisab Jumal Isa oma isikliku pitseri oma Poja tööle. Jeesuse kuulutustöös on see suur pöördepunkt. Kogu edasine teekond on talle nüüd selge.
Vaene Peetrus suudab seal teha vaid paar mõttelagedat märkust, ometi just talle tuleb olla tänulik et kirjeldatu üldse meieni jõudnud on – et ta oli valmis oma mälestused kirja panema ( ning hiljem ilmselt Markusele üle andma). Arvatavasti soovis Peetrus lihtsalt Jumala tuntavat kohalolekut pikendada – kuid kogu sündmuse sisuks oli Jeesuse – ja ka jüngrite- tugevdamine eeloleva katsumuse jaoks, ning mitte tolle hetke pikendamine.
Selle kommentaari autor: Peter Kimber