Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 26:1-21
Juuda tänulaul1Sel päeval lauldakse Juudamaal seda laulu: Meil on tugev linn, pääste on pandud müürideks ja kaitsevalliks.
2Avage väravad, et saaks sisse minna õige rahvas, kes püsib usus!
3Kindlameelsele sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab sinu peale.
4Lootke alati Issanda peale, sest Issand Jumal on igavene kalju.
5Sest tema langetab need, kes elavad kõrgel, ligipääsmatu linna; ta alandab seda, alandab maani, paiskab põrmu.
6Seda tallab jalg, õnnetute jalad, viletsate sammud.
7Õigete tee on tasane, sina sillutad siledaks õigete raja.
8Issand! Me ootame sind ka su kohtumõistmiste teel, hing igatseb su nime ja su mälestust.
9Mu hing igatseb sind öösel, vaimgi mu sees otsib sind, sest kui sinu kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust.
10Leiab aga õel armu, ei õpi ta õiglust, õigusemaalgi teeb ta ülekohut ega näe Issanda kõrgust.
11Issand, sinu käsi on tõstetud kõrgele, aga nad ei näe seda. Nähku nad siis su püha viha rahva pärast ja häbenegu! Jah, neelaku neid tuli kui sinu vaenlasi!
12Issand, sina saadad meile rahu, sest kõik meie teodki oled sina teinud.
13Issand, meie Jumal! Meid on valitsenud muud isandad peale sinu - me kiidame üksnes sind, sinu nime.
14Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles. Sest sina nuhtlesid neid ja hävitasid nad ning kaotasid neist iga mälestuse.
15Sina oled lisanud rahvast, Issand, oled lisanud rahvast, oled näidanud oma au, oled laiendanud kõik maa piirid.
16Issand, nad otsisid sind kitsikuses, sosistasid lausumisi, kui sina neid karistasid.
17Otsekui lapseootel olija, kel sünnitus ligineb, vaevleb ja kisendab oma valudes, nõnda olime meiegi sinu ees, Issand.
18Me olime lapseootel, vaevlesime, aga otsekui oleksime sünnitanud tuult: päästet me maale ei toonud ja ilmamaa elanikke ei sündinud.
19Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud.
20Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse ja sule uksed enese tagant, peitu üürikeseks ajaks, kuni raev möödub.
Kaks lühikest psalmilaadset osa (s 1-6 ja 7-19) ning lõpuhoiatus (s 20-21) kajastavad teemasid mida võime leida ka teistest prohvetiraamatutest. Usk, usaldus, kohtumõistmine, õigsus, lootus tulevikuks, käesoleva hetke probleemid - kõik see on palvete materjal. Tänases tekstis on need teemad aga pööratud põhiliselt kiituse ja ülistusepalveks. Jumal annab jõudu neile, kes teda usaldavad, kaitseb neid, kes on nõrgad - aga mõistab kohut nende üle, kes oma ülbuses, uhkuses ja jõus otsuseid langetavad. Kõiki meid, kes sellest aru saavad, paneb see hüüdma, et Jumal meid päästaks. Oodata, usaldada ning igatseda Tema ligiolu - on õigete vastus Jumalale (s 8-9). Ülbed ja kurjad vajavad samuti andestust, kuid nad ei mõista ega palu seda (s 10-11), aga need, kes ka kannatused ja katsumused läbivad Jumalat usaldades, saavad kogeda ülestõusmist (s 19).
Sageli öeldakse, et Vana Testament ei räägi eriti surnute ülestõusmisest. Ka tänases tekstis ei ole sellest otseselt juttu, ometi on see olemas allhoovusena, millest lähtuvalt prohvet siin mõtiskleb: ta on kindel, et õiglane Jumal toob ka õiglase tasu rahvastele ning üksikisikutele. Elu peab sisaldama enamat, kui käesolev ülekohus ja näiline kurja võidutsemine hea üle. Sellest ajast peale kui Aabraham pidi ohverdama Iisaku ( 1Ms 22), on Jumal oma rahval palunud usaldada Teda, kui Ainsat, kes võib viimselt taastada elu ( Hb 11:17-19). Ja loetud Jesaja nägemus kinnitab, et praeguse elu viimne eesmärk saab avalikuks tulevikus, selles “mitte veel” ajas, mis kõiki “juba nüüd” uskujaid hoiab pingekaarel ja usus Jumala saabuva kuningriigi reaalsusesse. See ajastu algas Kuningas Jeesuse valitsemise algusega ning lõpeb viimse kohtumõistmisega, uue maa ning taeva ilmumisega. Meil on vaja lihtsalt usaldada Tema kõikvõimsaid ning täiuslikke eesmärke juba praegu - kui elame Tema jüngritena siin, kuni Ta tuleb taas.
Selle kommentaari autor: Richard Harvey