Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 25:1-12
Tänulaul Issandale päästmise eest1Issand, sina oled mu Jumal, ma tahan sind ülistada, su nime kiita, sest sa oled teinud imet, su otsused muistsest ajast on õiged ja kindlad.
2Sest sa tegid linna kivivaremeks ja kindlustatud linna rusuhunnikuks. Võõraste kants ei ole enam linn, seda ei ehitata iialgi üles.
3Seepärast austab sind vägev rahvas, aga julmade paganate linnad kardavad sind.
4Sest sa oled kindluseks viletsale ja pelgupaigaks vaesele ta kitsikuses, ulualuseks raju eest, varjuks palavuse eest; on ju julmade viha otsekui raju, mis raputab müüri,
5otsekui lõõsk põuaajal. Sina vaigistad võõraste möllu, otsekui palavus pilve varjus vaikib julmade võidulaul.
6Ja vägede Issand valmistab sellel mäel kõigile rahvaile võõruspeo rammusate roogadega, võõruspeo laagerdatud veiniga, üdirammusate roogadega, pärmi pealt selitatud veiniga.
7Ta hävitab sel mäel loori, mis looritab kõiki rahvaid, ja katte, mis katab kõiki paganaid.
8Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, Issand on rääkinud!
9Ja sel päeval öeldakse: „Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime, et ta meid päästaks. See on Issand, keda me ootasime, hõisakem ja tundkem rõõmu tema päästest,
10sest Issanda käsi viibib sellel mäel.” Aga Moab tallatakse maha ta omas paigas, otsekui tallataks õlekubu virtsalompi.
11Ja kui ta selle sees sirutab oma käsi otsekui ujuja ujudes, alandatakse ta suurelisus ikkagi, hoolimata ta käte kunstist.
12Jah, kindel linn, ta laseb langeda su kaitsvad müürid, alandab, paiskab maha põrmu.
Iisraeli vaenlased on maadligi surutud ( s 10), pühale Siioni mäele on valmistatud võõruspidu (s 6) ning “surmaloor” eemaldatakse kõikidelt rahvastelt (s 7). Pole ime, et prohveti hämmastus annab maad kiitusele. Nagu psalm, mis ülistab Jumala valitsust üle Iisraeli ja kõikide muude rahvaste, kuulutavad Jesaja sõnad suurt võidupidu, mida Iisrael väga igatseb näha.
8. sajandil eKr vajas Iisrael “ tormivarju” assüürlaste eest, ning veel enam vajas ta päästet Paabeli käest 6.sajandil eKr. Läbi ajaloo on see väike riik olnud suurte superriikide vahelise rivaliteedi tallermaaks - tol ajal siis Egiptuse ja Mesopotaamia vahel - sõltudes parasjagu selle armust, kes omas kontrolli kaubateede üle. Kui Iisrael usaldas Jumalat, siis oli ta varjul, kui ta aga hakkas kaasa mängima poliitilisi mänge, sidus end alliansside ja militaarsete strateegiatega, neelati ta enamasti alla koos nõrgema poole kaotusega. Kohe kui Iisrael kaotas pikema vaate - lepingusuhte Jumala kui Iisraeli Kuningaga, ning hakkas selle asemel oma lahingutes usaldama inimlikke kuningaid, ise sõlmima liite ning ühendama liitlasi, viis see vältimatult hävinguni, alandamiseni, pagendamiseni ning kõige hullemas variandis usust taganemiseni. Jumala vastu usalduse kaotamine tõi kaasa hävingu - kuid tänases tekstis kuuleme Iisraeli kiituslaulu: nende kaotus saab pööratud võiduks. Jumal pühib ära pisarad (s 8) ning nende asemele tuleb rõõm.
Kuidas võiksime seda täna rakendada? Ka meie elu kulgeb praegu kasvavate konfliktide varjus, katsumustes paljude jaoks ning väljakutsetes - ja nii on meil samamoodi vaja silme ees hoida Jumala eesmärke. Õpetus “viimsetest asjadest” või “viimsest reaalsusest” peaks alati seotud olema ka eetika, õigluse standardite ja õigsusega- ning seda nii individuaalses moraalis ja käitumises, kui ka sotsiaalses ja poliitilises sfääris, milles elame tõeks tunnistust Kristusest.
Selle kommentaari autor: Richard Harvey