Meenutades Psalmi 95, puhkeb Vaimust täidetud Maarja ülistama. Tema ülistauslaulu on ajaloos õigusega hakatud kutsuma “Maginfikaadiks” - nimi tuleb laulu esimesest sõnast (lad k “Maginificat anima mea Dominum”. Eelnedes Jeesuse sünnile on see laul Uue Testamendi esimene psalm üldse (samamoodi nagu Mirjami laul oli Vanas Testamendis esimene ülistuslaul). Maarja laulab Jumala halastusest ja päästest. Ta laul vaatab ettepoole kirjeldades, kuidas Jeesus tuleb ja pöörab maailma peapeale: paisates maha kõrgid, ülendades alandlikud (Õp 3:34; Jk 4:6; 1Pt 5:5), täites näljased heade andidega, saates samas rikkad ära tühjade kätega (Lk 6:20-26). Läbi Maarja lapse saab täidetud Jumala tõotus Aabrahamile - täidetud kaastudest tulvil tervendamises, ülima ohvris ning ülestõusmise väes. On absoluutselt kohane, et Maarja laulu laudakse tema mälestuseks ning Jumala, “minu Päästja” kiituseks (s 47).

Kui see kõik meile avaneb, mida muud saaksime ka ise teha, kui puhkeda ülistama - samamoodi kui tegi seda Maarja. See väike laps kasvab täisealiseks, sööstes tegutsema selleks, et rajada uus maailm, kus lõhestatud inimkond võib taas üheks saada. Halastuses ning armus, läbi samasuguste inimeste nagu olid Maria ja Elisabet, sina ja mina saab see maailm vähehaaval täiesti muudetud. Meie oleme Tema hääletorud, Tema käed ja jalad - need, kes levitavad lugu Temast läbi oma suhtumise, tegude ja sõnade. Pühas Vaimus kogeme ka meie sundi liituda Maarjaga ülistamises ning Jumala püha nime kõrgeks tõstmises!

On üsna lihtne unustada fakti, et algselt loodi meid kõiki selleks, et kiidaksime Jumalat. Westminsteri lühike katekismus ütleb: “Inimese peamine eesmärk on ülistada Jumalat ning tunda Temast rõõmu igavesti.” Veelgi enam, nii nagu Jumal meis täidab näljased vaimus ja materiaalselt, säravad meie valgus ja head teod ülistades Jumalat taevastes (Mt 5:16). Mida veel peaksime tegema, kui mitte ühinema Maarjaga Jumala kiitmises jõuludel 2015?