Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ts 5:1-11
Issanda päevaks valmistumisest1Aegade ja tundide kohta, vennad, ei ole aga vaja teile kirjutada,
2sest te teate täpselt, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel.
3Kui öeldakse: „Nüüd on rahu ja kindel olek”, siis langeb äkiline hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale, ja nad ei pääse pakku.
4Teie aga, vennad, ei ole pimeduses, nii et see päev saaks teid tabada nagu varas.
5Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed.
6Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained,
7sest magajad magavad öösel ja joomarid on joobnud öösel.
8Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga,
9sest Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi,
10kes meie eest on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või magame, üheskoos temaga elaksime.
11Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist, nagu te seda teetegi!
Kinnitanud tessalooniklasi usukaaslaste suhtes, kes on Jeesuses magama läinud, võtab Paulus ette palju ohtlikuma “magamise” käesoleval ajal. Kristuse triumveeriv tagasitulek peaks ärgitama usklikke elama praegu ja nüüd võimalikult püha elu, mitte aga arvutama erinevaid võimalikke tagasituleku kuupäevi. Meie lootus elada koos Kristusega läbi terve igaviku ei tohiks mingil määral vähendada meie praegust igapäevast kogemust elada Temaga osaduses.
Uskmatu on see, kes magab, ega taju kohtupäeva tulemist (s 6). Kristlasedki võivad uinuda uskmatute kombel, kui me ei pea hoolega silmas vajadust elada Tema peatse saabumise valguses. Võib juhtuda, et lihtsalt eeldame end püsivat Temas, ega kanna hoolt, et igapäevaselt selga panna armastuse ja lootuse soomusrüüd, mis kaitseb meid ümbritseva maailma ahvatlevate ja huukutavate rünnakute eest (s 8). Kristlase elu, mida jätkuvalt ei kinnitata Temas ega arendata, võib kiirelt muutuda selliseks, mida ekslikult peeatkse “turvaliseks”, kuid mis kukub kolinal kokku esimese tõsisema kiusatuse või katsumuse tulles. Ilmselt tunneme kõik inimesi, kes kord olid innukad uskujad, kuid nüüd on kas täielikult usust eemaldunud või väljapool kristlikku kogukonda, elades elu, kus nende usust pole eenam palju järele jäänud. Palju lihtsam on allapoole langeda, kui jätkata pühitsuses püsivat tõusu ülespoole.
Paulus keskendub siin usklike järjepidevale, kõikumatule ustavusele, kuid meenutab ühtlasi, meid mõjutavat ümbritseva maailma ning inimeste ükskõikset patusust. Turvalisuse kollaps nende jaoks, kes on oma lootuse rajanud rahale , õiglusele või stabiilsetele valitsustele, peaks inimesed äratama aru saama, kui ebaturvaline inimelu reaalselt on. Ometi aduvad vähesed ka omaenda elu turvalisuse haprust. Öeldakse et ainsad kindlad asjad siin elus on maksud ja surm, usklikena võime siia lisada ka selle, et sama kindlalt tuleb meil kõikidel seista kord Jumala kohtujärje ees (Rm 14:12).
Nii tuletab Paulus meile ka täna meelde, et peaksime oma elu fookuse õigeks seadma ning reastama prioriteedid lähtuvalt osadusest meie Issandaga.
Selle kommentaari autor: John Harris