Oleme harjunud seda tuttavat kirjakohta võtma kui prohvetikuulutust Jeesuse kannatuse ja surma kohta (nt Ap 8: 29-35), kuid läheme veidi tagasi ja vaatleme algset sõnumit ja selle lugejaid. Kas seda kuulsid kõigepealt juudid, kes olid näinud ebaõnnestunud Jeruusalemma piiramist Sanheribi või pagulaste poolt Babüloonias, siis see sõnum oleks olnud segadust tekitav.

Rahvale oli omane teoloogia, mis õpetas, et kuulekus viib õnnistusele ja sõnakuulmatus toob kaasa needuse (5Ms 28:1,2,15). Siin on meil kirjeldus sulasest, kes kannatab piina ja tagasilükkamist. Pilt järgneb pildile ja oleme häiritud sellisest vägivallast ja alandusest. Selle teoloogilise paradigma kontekstis on meil kiusatus mõelda, et ta peaks olema selle karistuse ära teeninud. Jumal on teda karistanud tema pattude eest (53:4). Aga ei: leiame, et ta on süütu (s 9). Tema valu ja kannatused ei olnud mitte tema vaid meie pärast (s 4-6,11). Tema teenimatu surm tõi meile rahu ja tervenemine, meile Jumala rahvale, kes olime pattu teinud, eksinud, üle astunud (s 5,6). Nii et tegelikult, Jumala sulase kuulekus, isegi läbi kannatuste, viis lõpuks õnnistuseni (s 10-12)! Ta ise oleks rahul, et paljudele antud uus elu tegi tema ohvri täielikuks. Ja ühel päeval isegi terved rahvad ja valitsejad näevad alandatute ülendamist ja taipavad (52:13-15).

Lugu Jeesusest kui kannatavast sulasest kannatav sulane on lohutanud paljusid jüngreid ja aidanud mõnelgi mõtestada seda teenimatu kannatuse dilemmat. Millised kummalised pea peale pööratud väärtused: valmisolek surra teiste pattude eest, et nad võiksid olla õiged Jumala ees. See on tõesti "üllatav pääste" (Kirk Patson Jesaja: Üllatav Pääste, Aquila Press, 2010, lk 277).