Paulus elas nii, nagu ise õpetas, tehes seda Jumala kartuses (s 11). See polnud hirmutus millegi kohutava ähvardusel, vaid aukartus ja aupaklikkus, mis sundisid teda igal päeval töötama igaviku perspektiiviga. Jumala poolt heaks kiidetud mõtteviis on täielik hullus nende jaoks, kel on teistsugune meelelaad. Kontrollitud ja lausa sunnitud erakordse armastuse poolt ei võinud Paulus end tagasi hoida. Ta pidi kõnelema häid sõnumeid eranditult kõigile (s 14)!Nüüd vaatas ta inimesi hoopis teisiti (s 16, 17). Kuidas see siia konteksti sobib? Nii nagu ta mujal täheldas, polnud enam tähtis, kas inimesed olid rikkad või vaesed, orjad või vabad, mehed või naised, kreeklased, roomlased või juudid. Oluline on nende staatus usuperekonna uute loodutena (Galaatlastele 3:28). Mis grupeerib sinu sõpru-tuttavaid-sugulasi sinu ümber ja kuidas saaksid sa Pauluse õpetust oma keskkonda kohandada? Kas tegemist on nahavärvi, sünnikoha, sotsiaalse seisundi või millegi muuga? Olles varem patu tõttu võõrad ja nüüd Jumalaga lepitatud oleme erilise kutsumisega - juhtida patuseid Jumala juurde (s 19). Paulus väidab siin, et Jumal avab oma saatkonna maa peal ja teeb meist oma saadikud. See maatükk, millel saatkond asub, kuulub mitte asukoha riigi, vaid omanikriigi valitsuse jurisdiktsiooni alla. Saadik üritab kõigiti teenida plusse oma kodumaa valitsusele, täites oma läkitust. Meie missioon Jumala akrediteeritud esindajatena ei ole midagi muud kui taasühendada kaotsi läinud inimkond oma Loojaga. Kahjuks on igas riigis ka sellist saatkonna personali, kes tegelevad häbiväärsete asjadega ja kahjustavad oma riigi mainet. Kas see peaks kujutama neid kuningate Kuninga ja isandate Isanda saadikutena?"Süüdi, rüvedad ja abitud meie,veatu Jumala Tall on Tema,täielik lunastus - kas võib see olla?Halleluuja! Milline Päästja!"