Raha pole ainult tundlik teema; see on ka suur kiusatuse allikas. Varakirik oli sellega samamoodi silmitsi (Ap 5:1-11; 1Tm 6:10, Tt 1:11), ja ükski ajastu kirikuajaloos ei ole jäänud sellest puutumata. Liigagi paljud on oma südame rikkunud ülemäärase rikkuse ihaldamise või puuduliku aususe pärast rahakasutuses. Kaasaja inimese ettekujutuses ongi kirik seotud rahanõudega ning enamasti peetakse kirikut ka korrumpeerunuks. Samas ei peaks keegi meist arvama, et oleme väljapool selle kiusatuse mõju (1Kr 10:12, 3Ms 19:10, Ap 2:44-45; Mk 12:31).

Paulus kasutab usaldusväärseid inimesi, kes on tõestanud oma ausust, kellede esmane hool on evangeeliumi levik, ning kes on teeninud ka teiste tunnustuse (s 18). Kõiges, mida teeme, eriti aga aladel, kus kiusatused võivad olla suured, peame alati tegema kõik mis meie võimuses vältimaks viidetki ebakohasele käitumisele. Ainus motivatsioon mis peaks saama eluõiguse on igatsus teenida ja austada Jumalat (s 19). Ning kõik, mida teeme peab alluma Tema hoolikale läbivaatusele, milles meie eesmärk on olla Talle kõigiti meelepärane. 

Teiseks liikumapanevaks jõuks peaks olema igatsus aidata kaasinimesi (s 19). Hoolitsemine vaeste ja tõrjutute eest on prioriteetne nii Vanas kui Uues Testamendis. Kui armastame oma ligimesi nii nagu iseendid, ning ka tegelikult keskendume nende vajadustele ja heaolule, oleme oluliselt vähem mõjutatud isikliku kasu saamisest ning iga järgmine helduse või abistamise tegu aitab nõrgendada raha mõju haaret meie südame üle. 

Viimaks motiveerib meid ka soov vältida kriitikat (s 20); säilitades kõrged standardid oma tegutsemises nii, et ka teised hakkavad au andma Jumalale ning tunnevad ära Tema armu, headuse ja tõe.

Paulus muudab end  aruandekohustuslikuks korintose usklike ees, sest me oleme vastutavad terve kristliku kogukonna ees ning alati ja viimselt Jumala ees.