Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 135
Jumala vägevus ja ebajumalate tühisus1Halleluuja! Kiitke Issanda nime, kiitke teie, Issanda sulased,
2kes seisate Issanda kojas, meie Jumala koja õuedel!
3Kiitke Issandat, sest Issand on hea; mängige tema nimele, sest see on kaunis!
4Sest Issand on valinud enesele Jaakobi, omandiks võtnud Iisraeli.
5Sest mina tean, et Issand on suur ja meie Issand on suurem kui kõik jumalad.
6Kõik, mis Issandale meeldib, teeb ta taevas ja maa peal, meredes ja kõigis mere sügavikes.
7Tema tõstab pilved maa otsast; tema teeb välgud vihmaks, ta toob tuule välja oma aitadest.
8Ta lõi maha egiptlaste esmasündinud, nii inimeste kui loomade omad.
9Ta saatis tunnustähti ja imesid sinu sekka, Egiptus, vaarao peale ja kõigi ta sulaste peale.
10Ta lõi maha palju paganarahvaid ja tappis ära vägevad kuningad,
11Siihoni, emorlaste kuninga, Oogi, Baasani kuninga, ja kõik Kaanani kuningriigid,
12ja andis nende maa pärisosaks, pärisosaks oma rahvale Iisraelile.
13Issand, su nimi püsib igavesti, Issand, su mälestus põlvest põlve!
14Sest Issand mõistab kohut oma rahvale ja halastab oma sulaste peale.
15Paganate ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö.
16Suu neil on, aga nad ei räägi; silmad neil on, aga nad ei näe.
17Kõrvad neil on, aga nad ei pane tähele; ei ole ka hingeõhku nende suus.
18Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad.
19Iisraeli sugu, tänage Issandat! Aaroni sugu, tänage Issandat!
20Leevi sugu, tänage Issandat! Teie, kes kardate Issandat, tänage Issandat!
21Olgu tänatud Issand Siionist, tema, kes elab Jeruusalemmas! Halleluuja!
Psalm 135 ei ole mäele tõusmise laulude hulka arvatud, kuid selline kiituse väljapurse pidi algselt lähtuma küll palverändurite huulilt, kes hakkasid oma eesmärgile jõudma. Nüüd, kus nad olid turvaliselt Siionisse jõudnud, laulavad nad kõigest, mida Tema on teinud - valides rahva endale väärtuslikuks omandiks (Ps 135:4), päästes nad ning garanteerides neile pärandi (Ps 135:8-12). Jumal osutab neile oma suurt halastust ja kaastunnet igal nurgal. Ja olles need, kes on osa saanud kõigist neist eesõigustest ning enamgi veel - Kristuses, peaksime ka meie ühinema selle kiituselauluga.
Aga mida me selle all mõtleme, kui ütleme, et Jumal on “väärt meie kiitust”? Kui me pole hoolikad, võib see muutuda lihtsalt õõnsaks kristlikuks klišeeks; tuttavlikuks refrääniks mille üle me pole korralikult isegi järele mõtelnud. Nii psalm 134 kui 135 - teistmoodi kiituselaulud - kutsuvad meid üles ülistama Jumalat, kes on väärt kõike kiitust; kelle uskumatud teod ning tavatu loomus väärib meie ülistust.
Tema on Jumal, kes: lõi taeva ja maa (Ps 134:3); kes on suurim kõikidest teistest “jumalatest” (Ps 135;5); kes omab kontrolli kogu keskkonna üle ( Ps 135:7); kes hävitab oma rahva vaenlased (Ps 135:10) ja kes on igavesti (Ps 135:13).
Et Jumal on see kes Ta on, ja Ta teeb mida on teinud, väärib ta kõike meie kiitust. Samas võime selle suure tõe lihtsalt unustada isegi siis kui tuleme Teda ülistama - ja selle asemel olla süüdi selles, et hindame Teda vaid sellelt tasandilt, kas ja kuidas Ta on sekkunud meie ellu.
Tõde on aga nii nagu ütleb laul - kas leiame end kõrbest või allikate maalt, meil tuleb õnnistada Tema nime, sest Tema nimi on väärt õnnistust.
Selle kommentaari autor: Martin Saunders