Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 66:1-17
Issanda kohus ja Siioni tulevane õnneaeg1Nõnda ütleb Issand: Taevas on minu aujärg ja maa on minu jalajärg. Kus saaks siis olla koda, mida te tahate mulle ehitada, ja kus saaks siis olla mu hingamispaik?
2On ju minu käsi selle kõik teinud ja nõnda on see kõik sündinud, ütleb Issand. Aga mina vaatan ka niisuguse peale, kes on vilets, kellel on purukspekstud vaim ja kes väriseb mu sõna ees.
3Ons inimese mahalööja härja tapjaga võrdne? Koera kaela käänaja lamba ohverdajaga? Sea vere tooja roaohvri toojaga? Ons ebajumala austaja viiruki suitsutajaga võrdne? Nõnda nagu need on valinud oma teed ja nende hing armastab nende jäledusi,
4nõnda valin minagi nende jaoks piinu ja saadan neile sellepärast hirmuvärinaid; sest kui ma hüüdsin, siis ei vastanud ükski, kui ma rääkisin, siis nad ei kuulnud, vaid tegid kurja mu silmis ja valisid, mis on mulle vastumeelt.
5Kuulge Issanda sõna, kes te värisete tema sõna ees: Teie vennad, kes teid vihkavad, kes teid ära tõukavad minu nime pärast, ütlevad: „Issand olgu auline, et saaksime näha teie rõõmu!” Aga nad peavad jääma häbisse!
6Kuule! Lärm linnast! Hääl templist! Issanda hääl, kes tasub kätte oma vaenlastele.
7Juba enne lapsevaeva sünnitab Siion, enne kui temale tulevad valud, toob ta poeglapse ilmale.
8Kes on kuulnud midagi niisugust? Kes on näinud selliseid asju? Kas maa sünnitatakse üheainsa päevaga või tuleb rahvas ilmale ühekorraga? Kuid niipea kui Siion tunneb valusid, toob ta ka kohe oma lapsed ilmale.
9Kas mina avan emakoja, ilma et laseksin sünnitada? Või peaksin mina, sünnitama saatja, sulgema emakoja? ütleb su Jumal.
10Rõõmustage koos Jeruusalemmaga ja hõisake tema pärast kõik, kes teda armastate! Olge väga rõõmsad koos temaga kõik, kes te tema pärast leinasite,
11et võite imeda ja küllastuda tema troostirindadest, et võite juua ja ennast kosutada tema ohtrast emarinnast!
12Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, ma juhin tema juurde rahu otsekui jõe, ja rahvaste rikkused otsekui tulvava oja; teie lapsi kantakse kätel ja hellitatakse põlvedel.
13Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid - ja teid trööstitakse Jeruusalemmas.
14Teie näete seda ja teie süda rõõmustab, teie luud-liikmed kasvavad nagu värske rohi. On tuntav, et Issanda käsi on tema sulastega, aga ta needus tema vaenlastega.
15Sest vaata, Issand tuleb tules ja tema sõjavankrid on otsekui tuulekeeris, et kätte tasuda vihalõõsas ja sõitluse tuleleekidega.
16Sest Issand mõistab kõige liha üle tule ja mõõgaga kohut ja Issanda poolt mahalööduid on siis palju.
17Kes endid pühitsevad ja puhastavad rohuaedade jaoks, järgnedes mõnele endi keskelt, ning sealiha, jäleduste ja hiirte sööjad saavad otsa üheskoos, ütleb Issand.
Mõnede (mitte ainult meeste!) jaoks võib see osutuda raskeks. Sellises olemises ei ole võimalik peita oma tõelisi tundeid mingite keeruliste tseremooniate, segava targutamise või väljapeetud riietuse varju.
Kas sind üllatab 3.salm? Oli ju Jumal ise see, kes kehtestas need tseremooniad selleks, et aidata oma rahval kummardada Teda õigel viisil! Miks kasutab siis prohvet sellist äärmuslikku sõnastust nende tseremooniate kuritarvitamise puhul?
Jumal vihkab seda, kui inimesed ei ole ehtsad - vaid ainult näivad olevat - eriti aga siis, kui nad väidavad end Jumalat armastavat, oma südames seda aga ei tee. Kuidas aga saaks sellisel puhul asju õigeks seadma hakata? Salm 2b pakub siinkohal esimese sammu kuidas alustada Jumalaga läheduse suhet - ning sellel pole eriti midagi ühist tseremoniaalse religiooniga.
Raamat lõpeb beebi sündimisega- samas on tegu ebatavalise, äkilise sünniga, millele ei eelne sünnitusvalusid (s 7)! Mida võinuksid seda kuuldes mõelda või tunda Paabelist tulnud pagulased? Võibolla seostasid nad selle teksti valgel oma vangistuseaastaid “rasedusajaga” ? Igal juhul on sünnitus kindlalt tulemas (s 9) ning see saab olema suure rõõmustamise aeg. Imetava ema ja lapse lähedus on imeline kujund sellest üdini lihtsast, rahuldatud, armastavast, lohutavast ning pühendunud suhtest, mida Jumal igatseb saada meiega (s 13).
Prohvetlik kutse näha asju teises plaanis ei ole põgenemine ega ka soovunelemine. Üles ja ümber vaatamine (Js 60:4) nii, et hakkame mõistma mida / kuidas Jumal näeb, annab meile energiat ning täidab igatsusega elada selle alternatiivse visiooni kohaselt. “Visioonid, mis muutuvad vaprale sekkumisele julgustamise asemel kutseks põgeneda elureaalsusest, ei täida oma eesmärki.” (Hanson, Isaiah 40–66, John Knox, 1995). Võib-olla ootasime ka meie, et prohveteeringud pitseeriksid 66.peatüki ülestõstva, rõõmsa panoraamiga tervendatud ning õiglasest ühiskonnast, millest surm ning kurjus on hävitatud. Miks pöörduda tagasi tumedate teemade ning varasemate peatükkide hoiatuste juurde? Ehk sellepärast, et Jumal tunneb meie kalduvust muutuda ükskõikseks Tema sõna vastu (s 4); jätkata oma teekonda uhkes sõltumatuses, nõudes, et asjad peavad sündima nii nagu meie soovime (s 3b, 4b) - samal ajal kui me ise, suud täidetud libekeelsest ja pinnapealsest kiitusest, tõrjume kõrvale tõelisi kummardajaid (s 5)?
Tundub, et taolised läbikukkumised olid selle rahva keskel, kellele algselt nood prohveteeringud adresseeriti, laialt levinud - ning need ka ühilduvad Jesaja raamatut läbiva suure teemaga, milleks on tõelise jumalakummardamise olemus (vt nt Js 1:11-13).
Jah tõesti, Jeruusalemma tagasipöördujad olid alustanud templi taastamisega (s 1) ning templiteenistus oli uuesti käima pandud (s 3), kuid kuna rahvas ei suutnud asju näha Jumala vaatenurgast, jäi neil märkamata ka see, mida Jumal alati otsib kõigilt, kes teda kummardavad: “alandlikku, kahetsevat südant … kes väriseb mu sõna ees “ (s 2). “ Kui kirik muutub peamiselt usuliste “kaupade” ja teenustega varustajaks, saab temast uskliku tarbimisharjumuste tugevdaja….ehk mitteteadlikult, kuid sellele vaatamata, peab selline lähenemine isiklikku vabadust ning vaieldamatut “õigust” valida, elu kõrgeimaks normiks.” (Daniel Williams, Christianity Today, June 2011). Daniel Williamsi terav, suuremas osas kaasaegse kirikukultuuri vastu suunatud kriitika meenutab meile, kui pakiline ja oluline on olla häälestatud ja tundlik Jesaja poolt antud visiooni suhtes.”
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth, David Bruce