Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 6:45-56
Jeesus kõnnib vee peal45Ja Jeesus käskis kohe oma jüngreid astuda paati ning sõita vastaskaldale, Betsaida poole, sellal kui tema laseb rahvahulgal minna.
46Ja ta jättis nendega hüvasti ning läks mäele palvetama.
47Ja õhtu jõudes oli paat keset järve ja Jeesus oli üksinda maal.
48Ja kui ta nägi neid sõudes heitlevat, sest tuul oli neile vastu, tuli ta neljanda valvekorra ajal nende juurde järve peal kõndides ja tahtis neist mööduda.
49Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes arvasid nad, et see on tont, ja hakkasid kisendama,
50sest nad kõik nägid teda ja ehmusid. Aga Jeesus kõnetas neid ja ütles neile: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!”
51Ja ta astus nende juurde paati ja tuul rauges. Ja nad hämmastusid üliväga iseenestes,
52sest nad ei olnud leibade loost veel aru saanud, vaid nende süda oli jäänud kõvaks.
Jeesus tervendab haigeid Genneesareti ümbruskonnas53Ja sõitnud üle järve, tulid nad randa Genneesaretis.
54Ja kui nad paadist välja astusid, tunti Jeesus kohe ära
55ja joosti läbi kogu too maakoht ning hakati haigeid kandma kanderaamidel sinna, kus ta kuuldi olevat.
56Ja kuhu ta iganes tuli, olgu küladesse või linnadesse või asulatesse, asetati haiged turgudele ja paluti Jeesust, et nad saaksid puudutada kas või tema kuuepalistust, ja kes iganes teda puudutasid, need paranesid.
Taas on jüngrid paadis. Eelmisel korral, kui Markus jutustas loo paadist, võitlesid jüngrid tormiga, mille Jeesus vaigistas ühe sõnaga, jättes nende südameisse küsimuse: “Kes ta küll on?” (Mk 4:41). Tänane lugu pakub sellele küsimusele vastuse.
Jeesus läheneb jüngritele vee peal kõndides. Vana Testamendi kohaselt saab midagi sellist teha vaid Jumal (nt Ii 9:8, Ps 77:19). Et seda tõde veelgi rõhutada, ütleb Markus et Jeesus “tahtis neist mööda minna” (s 48), aga miks ta nii ütleb? Kasutades Vana Testamendi väljendeid, mis olid seotud Jumalaga, kes ilmus nii Moosesele kui Eelijale ( 2Ms 33:19-23; 2Ms 34:6; 1Kn 19:11), püüab Markus meile öelda, et ka Jeesus, kes end jüngritele näitab kui “see kes möödub”, annab mõista, et Tema on Jumal.
Selle asemel aga, et leida kinnitust oma südameile, vastavad jüngrid ilmutusele hirmuga. Seda nähes, kõnetab Jeesus neid sõnadega, mis rõhutavad Tema jumalikkust. Tema vastus: “ See olen mina” (s 50), sõnasõnalt ka “Mina olen” - on nimi, millega Jumal ise tutvustas end oma rahvale, Iisraelile (2 Ms 3:14). Sellega aga viitab Markus, et nii jüngrid kui ka meie evangeeliumi lugejatena, peaksime Temas ära tundma Jumala, kes on toitnud oma rahvast ning, kes ligineb vee peal kõndides. Jeesus on tõesti Jumal ise, ning see on ühtlasi vastus jüngrite küsimusele.
Jüngrid aga ei saa vastusest aru, kuigi aru ei saa nad sellepärast, et ka leibade loos ei mõistnud nad, et ime keskmes mille osaliseks nad said, ei olnud mitte leib, vaid Jeesuse isik (s 54). Nende südamed ja arusaamine on veel kinni, ning nad ei suuda hoomata kes Jeesus tegelikult on. Ehk on see jüngrite puhul isegi vabandatav. Meie puhul aga enam mitte. Nii esitatakse meile tänases loos väljakutse ära tunda Jeesuse eneseilmutus ning vastata sellele ainsal inimesele võimalikul viisil, kes on Jumala ligiolus - Teda kummardades ning ülistades.
Selle kommentaari autor: Julie Robb