Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 7:1-13
Jeesus vastab etteheidetele pärimuste rikkumise kohta1Ja kui variserid ja mõned kirjatundjad, kes olid tulnud Jeruusalemmast, kogunesid Jeesuse juurde,
2nägid nad mõnda tema jüngritest pühitsemata, see tähendab pesemata kätega leiba söövat.
3Variserid ja kõik juudid söövad ju alles siis, kui on kamalutäie veega käsi pesnud, kuna nad peavad kinni esivanemate pärimusest.
4Ja kui nad tulevad turult, siis nad ei söö enne, kui on käsi loputanud, ja on palju muud, mida nad on võtnud pidada: karikate ja kausside ja katelde [ja lavatsite] pesemist.
5Ja variserid ja kirjatundjad küsisid Jeesuselt: „Miks sinu jüngrid ei käi esivanemate pärimuse järgi, vaid võtavad leiba pühitsemata kätega?”
6Aga Jeesus ütles neile: „Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel.
7Ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.”
8Te jätate kõrvale Jumala käsu ja peate inimeste pärimust.”
9Ja Jeesus ütles neile: „Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust!
10Mooses ütles ju: „Austa oma isa ja oma ema!” ja „Kes isa või ema sajatab, peab surma surema!”,
11teie aga ütlete: Kui inimene ütleb isale või emale: „Mis sinul iganes oleks minu käest saada, on korban”, see tähendab: templile pühendatud ohvriand,
12siis ei lase teie teda enam midagi teha isa või ema heaks,
13muutes Jumala sõna kehtetuks oma pärimusega, mille te olete pärinud. Ja te teete palju niisugust.”
Vaatamata oma hämmastusele eilses loos, ei olnud jüngrid Jeesuse suhtes vaenulikud. Seda aga ei saa öelda variseride ja kirjatundjate kohta tänases jutustuses, kes mitte ainult ei mõistnud kes Jeesus on, vaid olid Tema suhtes ka avalikult vaenulikud. Jeesuse loo selles etapis väljendavad variserid oma vaenulikkust veel kaudselt, rünnates pigem Jeesuse jüngrite käitumist, kui otse Jeesust ennast.
Kogu lugu algab variseride poolse süüdistusega Jeesuse jüngrite vastu, et viimased söövad pesemata kätega (s 5), oma vastuses aga paljastab Jeesus variseride endi näilise religioossuse, mis lubab viimastel murda ka Jumala otseseid käske (s 9-12). Muidugi on lihtne süüdistada varisere, samas tuleb mõista, et nende algne püüdlus - (“vanemate pärimus” (s 5) - mida nad ka hoolega järgida püüdsid, oli valvata, et käsuseadust pandaks tähele ega rikutaks kogemata. Teoorias oli nende püüdlus igati õige, viis kuidas nad seda praktikas rakendasid, aga mitte. Oma vastuses osutas Jeesus, et kirjatundjate kõrgelt väärtustatud traditsioonil puudus Jumala tahte väljendamisel tegelik seadusjärgsus, ning paljastas halastamatult nende silmakirjalikkuse.
Peame mõistma, et inimestena on meil kalduvus luua traditsioone. Vaatamata uskkondlikule taustale võib arvata, et igaühele meist on kallid mingid kindlad traditsioonid, mis on tekkinud positiivsest igatsusest Jumalat austada - ometi peame jätkuvalt küsima: mida ütleks Jeesus nende traditsioonide kohta? Kas ta paljastaks halastamatult ka meie silmakirjalikkuse? Kui Tema meie usklikkust lahkaks, kas paljastuks see pigem silmakirjaliku sõnadetegemise ja pugemisena, või tõelise “südameteenistusena”? Peame palvetama, et Jumal näitaks kus on meie traditsioonid muutunud “pelgaks inimlikeks reegliteks” (s 7), ega ole enam käsud Jumalalt.
Selle kommentaari autor: Julie Robb