Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 4:38-44
Eliisa imeteod prohvetijüngrite ees38Ja Eliisa läks tagasi Gilgali. Ja maal oli nälg. Ja kui prohvetijüngrid tema ees istusid, ütles ta oma teenrile: „Pane suur pott tulele ja keeda prohvetijüngritele leent!”
39Ja üks neist läks väljale noppima kassinaereid, leidis aga metsiku väänkasvu, noppis sellelt oma kuue täis marju ja tuli ning lõikas need leemepotti, sest nad ei tundnud neid.
40Ja meestele kallati süüa; aga kui nad leent sõid, siis kisendasid nad ja ütlesid: „Jumalamees, surm on potis!” Ja nad ei võinud süüa.
41Tema aga ütles: „Tooge jahu!” Ja ta viskas selle potti ning ütles: „Kallake rahvale ja nad söögu!” Siis ei olnud potis midagi halba.
42Ja keegi mees tuli Baal-Saalisast ning tõi jumalamehele uudseleiba - kakskümmend odraleiba, ja tema leivakotis oli vastvalminud vilja. Eliisa ütles: „Anna rahvale, et nad süüa saaksid!”
43Aga tema teener küsis: „Kuidas ma seda sajale mehele ette annan?” Ja ta vastas: „Anna rahvale ja nad söögu, sest nõnda ütleb Issand: Sellest saab süüa ja jääb ülegi!”
44Ja teener pani selle neile ette ja nad sõid ning jätsid ülegi, Issanda sõna peale.
Kirjutan neid kommentaare ühes Manila korteris. Tulin siia kaheks nädalaks koostöös Londoni Teoloogia kooliga, et treenida Filipino koguduse pastoreid ja juhte. Antud hetkel olen äärmiselt teadlik neist paarist kraanivee lonksust, mida eile õhtul suure januga jõin ja mis tekitavad mulle täna tõsiseid kõhuprobleeme. Olin janus ning instinktiivselt sirutasin käe klaasi järele enne kui meenus, et tegu on klaasivee, mitte pudeliveega. Ja nüüd on hilja.
Tervislik ja regulaarne toit on elutähtis osa argielust. Igaüks meist suudaks paastuda paar päeva, isegi nädala kui seda targalt teha, kuid päev-päevalt ning tund-tunnilt oleme me viimselt ikkagi sõltuvad toidust. Veelgi enam, mida teame praeguses viimseni industrialiseeritud maailmas - isiklikult, tõelisest näljast?
Tänane tekst viitab, et tõelise nälja ajal tundub ka potitäis kassinaerileent vägagi ihaldatav ( s 38-39). Ometi just nii nagu mõned söögiseened võivad olla äravahetamiseni sarnased mürgiste seentega, nii olid ka need metsiku väänkasvu viljad treenimatule silmale identsed kassinaeritega. “Kokk” ei suutnud eraldada õiget ning äärmiselt vajalik söömaaeg läks raisku (s 40). Õnneks ei olnud üks suutäis veel surmav ning keegi maitsnutest märkas, et tegu on surmatoova söömaajaga. Siis sekkub Jumal neutraliseerides mürgi (s 41) ning paljundades esimese lõikuse uudsevilja ning leiba (s 44).
Teadmine, et Jumal hoolitseb meie toidu eest ning tegelikult selle najal elamine on kaks väga erinevat asja. Siin Manials, kus osa toidust ei ole sugugi minu maitse järele - aga on siiski eluks vajalik toit - on Jumala tänamine toidu anni eest, saanud minu jaoks hoopis teise tähenduse.
Selle kommentaari autor: John Wilks