Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 23:31-37
Juuda kuningas Jooahas31Jooahas oli kuningaks saades kakskümmend kolm aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kolm kuud; ta ema nimi oli Hamutal, Jeremija tütar Libnast.
32Tema tegi kurja Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu ta vanemad olid teinud.
33Ja vaarao Neko vangistas tema Riblas, Hamatimaal, et ta ei valitseks enam Jeruusalemmas, ja määras maale maksukohustuse: sada talenti hõbedat ja talent kulda.
34Ja vaarao Neko tõstis kuningaks Eljakimi, Joosija poja, tema isa Joosija asemel, ja muutis tema nime Joojakimiks; aga Jooahase ta võttis kaasa ja too tuli Egiptusesse ning suri seal.
35Joojakim andis vaaraole hõbeda ja kulla; aga ta pidi maa maksustama, et anda vaaraole raha ta käsu kohaselt: ta nõudis maa rahvalt, igaühelt vastavalt ta maksustamisele, hõbedat ja kulda vaarao Nekole andmiseks.
Juuda kuningas Joojakim36Joojakim oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas üksteist aastat; ta ema nimi oli Sebidda, Pedaja tütar Ruumast.
37Tema tegi kurja Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu ta vanemad olid teinud.
Kuningas Jooahase ema isa oli Jeremija, aga mitte prohvet Jeremija. Prohvet Jeremija pärines Anatotist, Jooahase vanaisa aga Libnast. On hämmastav, kui noorelt asusid kuningad troonile. Jooahas oli siis kahekümne kolme ja Joojakim kahekümne viie aastane. Kas keegi võiks nii noorelt olla valmis juhtima tervet rahvast?
Muidugi tuleb tähele panna, et Iisraeli rahva juures toimus kõik muugi palju varasemas eas, kui meil praegusel ajal kombeks on. Näiteks läksid tüdrukud juba neljateistkümne-, viieteistkümneaastaselt mehele. Samas nõuab inimese vaimuliku küpsuse saavutamine siiski teatud aega. Isegi Jeesus hakkas kuulutama alles kolmekümneaastaselt. Kuningate noorusega võiks põhjendada ka nende suuri eksimusi vaimulikus vallas, aga see oleks ehk liiga suur üldistus, õigemini ettekääne ja ka mitmete vastupidiste näidete (kuningas Taavet ja kuningas Joosija) varal ümber lükatav.
24. peatüki salmidest 1-7 näeme, et Paabeli kuningriik alustab oma võidukäiku: maadevallutamise käigus jõudis ta ka Juudani ja sai selle üle võimu kolmeks aastaks, peatüki lõpus on Paabel endale vallutanud juba egiptlaste alasid. Näeme, et Juuda kannatas järjest nii Egiptuse, Paabeli kui ka mitmete erinevat päritolu röövjõukude rünnakute all (24:2). Kõik see kuulutas juba algust juutide vangipõlvele Paabelis, kuhu viidi suure tõenäosusega just juutide nn koorekiht – ülikud, võitlusvõimelised sõjamehed ja oskustöölised.
Juuda eluviisi kurjus oli hakanud kibedat vilja kandma.
Selle kommentaari autor: APÜ