Meil kõigil on Jumalast pilte ja kujundeid, mis meid lohutavad. Mõni võib olla Piiblist (nt Jumal kui Karjane, Kalju, Varjupaik, Lunastaja), mõni tuleb meie enda kujutlusvõimest või kogemusest. Mina isiklikult tunnen Jumala ligiolu, kui meenutan soojust ja turvalisust, mida kogesin oma armsa Isa kõrval kõndides ja tema käest kinni hoides.

Iisraeli jaoks on Jeruusalemma linn, mägedest ümbritsetud, ja tema südames asuv Siioni mägi, läbi aegade kestnud sümboliks ja käegakatsutavaks tõendiks Jumala ligiolust.  

Näeme kuningas Taaveti lugudest, et Jeruusalemma oli raske vallutada (1 Aj 11:4–9). Ometi, kui linn kord valiti Iisraeli rahva usuliseks ja poliitiliseks pealinnaks, muutus tema julgeolek Issanda käe all omamoodi usuliseks põhimõtteks. Kui Assüüria kuningas Sanherib ähvardas Jeruusalemma aastal 701 pKR, päästis olukorra Hiskija palve (2 Aj 32:1–23), kinnitades, et „ei maga ega tuku see, kes Iisraeli hoiab“ (La 121:4). Psalm 125 näitab meile kahte üksteist täiendavat pilti. Nii nagu Jeruusalemm oli igaveseks Issanda poolt kindlustatud, ei saanud kahju tulla neile, kes Tema peale lootsid. Nii nagu mäed Jeruusalemma ümber tagasid linna füüsilise turvalisuse, nõnda ümbritses Jumal oma rahvast igavese ligioluga. Selles kontekstis võidutses hea kurja üle. Õigeid ei vallutatud ega pööratud kurjusesse sissetungijate poolt; ja Jumal tegi head neile, kes õiglased olid südamed ja pagendas need, kes pöördusid kõveratele teedele.

Aastal 586 pKr vallutati Jeruusalemm ja inimesed pillutati laiali – sest rahva südamest tulev usaldus Jumala vastu oli kahanenud ja nad olid pöördunud salgamise ja ebaõigluse teele (2 Aj 36:15–21). Peamine rahu eeldus Jeruusalemmas – Rahu linnas – oli täitmata. Ometi pidi tulema uus võimalus. Ajaraamatu kirjutaja ja tema vangipõlve-järgsed kaaslased laulsid seda psalmi uue kirgilikkuse ja mõistmisega, uue pühendumisega usule ja kuulekusele, taastatud Jeruusalemmas (2 Aj36:22,23).