Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 25:13-30
Juudid viiakse Paabelisse vangi13Vasksambad, mis olid Issanda kojas, ja alused ning vaskmere, mis olid Issanda kojas, kaldealased purustasid ja viisid nende vase Paabelisse.
14Potid, labidad, tahikäärid, kausid ja kõik vaskriistad, millega peeti teenistust, võtsid nad ära.
15Samuti võttis ihukaitsepealik ära sütepannid ja piserdusnõud, mis olid puhtast kullast ja puhtast hõbedast.
16Mõlema samba, vaskmere ja aluste, mis Saalomon oli teinud Issanda koja jaoks - kõigi nende asjade vask oli vaagimatu.
17Ühe samba kõrgus oli kaheksateist küünart; nupp selle peal oli vasest ja nupu kõrgus oli kolm küünart; võrestik ja granaatõunad ümber nupu olid kõik vasest; ja samasugune oli teine sammas võrestikuga.
18Ja ihukaitsepealik võttis Seraja, ülempreestri, ja Sefanja, temast järgmise preestri, ja kolm lävehoidjat,
19ja võttis linnast ühe hoovkondlase, kes oli olnud sõjameeste käsutaja, ja viis meest kuninga lähikonnast, kes leiti linnast, ja väepealiku kirjutaja, kes värbas maa rahvast sõjaväkke, ja kuuskümmend meest maa rahva hulgast, kes leiti linnast.
20Nebusaradan, ihukaitsepealik, võttis ja viis nad Paabeli kuninga juurde Riblasse.
21Ja Paabeli kuningas lõi nad maha ning surmas nad Riblas, Hamatimaal. Nõnda viidi Juuda vangi oma maalt.
Rahva põgenemine Egiptusesse22Aga rahvale, kes jäi Juudamaale, kelle Paabeli kuningas Nebukadnetsar alles jättis, pani ta maavalitsejaks Gedalja, Saafani poja Ahikami poja.
23Ja kui kõik sõjaväepealikud, nemad ja nende mehed, kuulsid, et Paabeli kuningas oli pannud Gedalja maavalitsejaks, siis tulid nad Gedalja juurde Mispasse, ja nimelt: Ismael, Netanja poeg, ja Joohanan, Kaareahi poeg, ja Seraja, netofalase Tanhumeti poeg, ja Jaasanja, maakatlase poeg, nemad ja nende mehed.
24Ja Gedalja vandus neile ja nende meestele ning ütles neile: „Ärge kartke kaldealaste sulaseid! Jääge maale ja teenige Paabeli kuningat, siis on teil hea põli!”
25Aga seitsmendas kuus tuli Ismael, Elisama poja Netanja poeg, kuninglikust soost, ja kümme meest koos temaga, ja nad lõid surnuks Gedalja ning need juudid ja kaldealased, kes olid tema juures Mispas.
26Siis kogu rahvas, pisimast suurimani, ja sõjaväepealikud - kõik võtsid kätte ja läksid Egiptusesse, sest nad kartsid kaldealasi.
Joojakini vabastamine27Aga kolmekümne seitsmendal aastal pärast Juuda kuninga Joojakini vangiviimist, kaheteistkümnenda kuu kahekümne seitsmendal päeval sel aastal, kui ta sai kuningaks, tõstis Paabeli kuningas Evil-Merodak üles Juuda kuninga Joojakini pea vangikojast
28ja kõneles temaga lahkesti ning andis temale istme ülemale nende kuningate istmeist, kes olid tema juures Paabelis.
29Siis ta vahetas oma vangiriided ja sõi alaliselt tema juures leiba kogu oma eluaja.
30Ta sai kuningalt ülalpidamise, alalise ülalpidamise, iga päev oma osa kõik tema elupäevad.
Pagulastel ei ole palju valikuid, kuid alati jääb õhku küsimus, kas juurduda uues elukohas või keelduda olukorda aktsepteerimast ja loota tagasitulemisele. Miljonid ümberasustatud inimesed üle maailma, sh ka Lähis-Idas, elavad põgenikelaagrites ja seisavad silmitsi sellise valikuga.
‘“Nõnda viidi Juuda vangi oma maalt“ (s 21b) kirjeldab meeleheitlikku olukorda. Jeremija oli see, kes hiljem julgustas neid Paabelis elu sisse seadma ja sellest ajast parimat võtma ( Jr. 29:5,28) Sidkija sai tõenäoliselt väga vastandlikke nõuandeid, otsides teed mida valida ( Jr 27:1–14). Kuigi ta oli marionett Paabeli kuninga käes, otsustas ta luua liidu egiptlastega, sest need väljavaated tundusid talle paremad. Taaskord piirati Jeruusalemm ümber (2Kn 25:3; Hs 17:13–15), aga seekord oli olukord palju hullem kui eelmisel korral (2Ku 24:10) ning lõppes templi, linna ja rahva hävitamisega. See, mis tundub teatud olukorras parima lahendusena, võib viimselt ikkagi osutuda katastroofiks! Kaalul oli rahva identiteedi püsimine. Iisraeli identiteedi keskmes oli Issanda ülistamine ja kummardamine templis. Templist kadunud väärtsesemed on üksikasjaliselt üles loetud sellepärast, et Jumal oli andnud heebrealastele vastutuse hoida alal tõelist Issanda ülistamist ja ilmutada teistele rahvastele Tema nime, mitte aga seepärast et asjad ise oleksid olnud eriliselt tähtsad. Iisrael oli kutsutud erinema teistest rahvastest, lootma Jumalale ja mitte lepingutele või poliitilistele intriigidele, ometi näitas rahvas taas, et neil pole selle ülesande täitmiseks võimekust või tahet. See tõi kogu rahvale lõpu. Kas Jumal annab neile veel ühe võimaluse taastada oma identiteet?
Jumala koguduse osana peaksime huvituma sellest, mida Jumal on meie kätte ja vastutada usaldanud, mitte ainult sellest, mida võime kogudusest saada. Kui valime, mille eest seista, mis peaks muutuma või kuidas oma eluga väljedada enda identieeti Kristuses, on suureks abiks järgnev palve:
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner