Johannese rõõm lausa purskub üles neilt lehekülgedelt. Sügavad tunded, mida ei ole tuhmistanud ka möödunud aastad, voolavad tema sule alt sõnadeks, kui ta kirjutab oma lugejatele Jeesuse tagasitulekust siia maailma. Need esimesed neli salmi moodustavad kreeka keeles vaid üheainsa lause, milles Johanndes innukalt kordab enda ja oma sõprade kõikumatut isiklikku kogemust, mille nad olid saanud kohtudes, nähes, ja kuuldes Jumala enese elu, inkarneerunud Jeesuses. See ei ole soovmõtlemine, või kuulujutt, isegi mitte võimas vaimne kogemus üksi - vaid on reaalsus, mis on rajatud lihast ja verest inimesele ning talle on oluline, et tema lugejad sellest aru saavad.

Neis salmides on ühtlasi ka järjepidevus - Jumala toimimises selles maailmas. Mõeldes tagasi Johannese evangeeliumi 1:1  “Alguses oli sõna....” ja 1Moosese 1:1 “Alguses lõi Jumal...” On ka see sõnum algusest, sest räägib Jumalast. See eelneb loomisele, ajale, ja ajaloole - kuid Jumalas tuleb too sõnum elust inimkonnale ligidale ning leiab oma kulminatsiooni Jeesuses.

Johannes, ka vana mehena juba, ei rahuldunud sellega, et lihtsalt istuda ning lasta ainult noorematel tegutseda. Tema rõõm ei saanud olla täielik enne kui ta kirja lugejad polnud osa saanud sellest, mida tema ning teised apostlid teadsid ning mis oli täielikult muutnud nende elu. Ühine kogemus osadusest Isa ja Pojaga oli selle kõige keskmes (s 3). Johannesele oli ka oluline, et keegi ei eksiks kõrvalteele väärõpetuste mõjul, mis võisid nende jumalatundmist õõnestada ning kahjustada selle kogemuse täiust, mida Jeesus oli toonud. Johannese usk ei olnud lahjenendu ega aastatega ka rutiinseks muutunud - vastupidi, tema teekonnal Jumalaga oli selle jõulisus saanud veel tugevama ja sügavama kuju,.

Milline väljakutse ja ka julgustus on see täna meile, kes oleme veel  mõnda aega sellel teel!