Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 24:8-20
Kuningas Joojakin ja võimukandjad viiakse Paabelisse<br />vangi8Joojakin oli kuningaks saades kaheksateist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kolm kuud; ta ema nimi oli Nehusta, Elnatani tütar Jeruusalemmast.
9Tema tegi kurja Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu ta isa oli teinud.
10Sel ajal tulid Paabeli kuninga Nebukadnetsari sulased Jeruusalemma vastu ja linn piirati ümber.
11Ja Nebukadnetsar, Paabeli kuningas, tuli ise linna alla, kui ta sulased seda piirasid.
12Siis läks Joojakin, Juuda kuningas, Paabeli kuningale vastu, tema ise, ta ema, ta sulased, pealikud ja teenrid; ja Paabeli kuningas võttis ta vangi oma valitsemise kaheksandal aastal.
13Ja ta viis sealt ära kõik Issanda koja varandused ja kuningakoja varandused ning lõhkus kõik kuldriistad, mis Iisraeli kuningas Saalomon oli teinud Issanda templisse - nõnda nagu Issand oli ütelnud.
14Ja ta viis vangi kogu Jeruusalemma, samuti kõik vürstid ja kõik võitlusvõimelised mehed, kümme tuhat vangi, ja kõik sepad ja ehitustöölised; ei jäänud järele muid kui ainult tähtsuseta maarahvast.
15Ja ta viis Joojakini Paabelisse vangi; samuti viis ta Jeruusalemmast Paabelisse vangi kuninga ema ja kuninga naised, tema teenrid ja maa võimukandjad.
16Ka kõik sõjamehed, arvult seitse tuhat, ja sepad ja ehitustöölised, arvult tuhat, kõik tublid ja võitlusvõimelised mehed, viis Paabeli kuningas Paabelisse vangi.
17Ja Paabeli kuningas tõstis tema asemel kuningaks Mattanja, ta isa venna, ja muutis tolle nime Sidkijaks.
Juuda kuningas Sidkija18Sidkija oli kuningaks saades kakskümmend üks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas üksteist aastat; ta ema nimi oli Hamutal, Jeremija tütar Libnast.
19Tema tegi kurja Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu Joojakim oli teinud.
20Jah, Issanda vihastamiseks sündis see nõnda Jeruusalemmas ja Juudas, kuni ta heitis nad ära oma palge eest.
Ma seisin Nebo mäel, seal kus Mooses vaatas üle Jordani Iisraeli poole ning nutsin Moosese pärast. Milline suur juht ta oli – mees, kes andis kõik, mis tal oli Jumala kätte. Üks viga, üks vihastumine (4Ms 20:11-12) ja ta kaotas eesõiguse juhtida Jumala rahvas läbi viimasest orust, seejärel jõest ning siseneda siis viimaks koos nendega Tõotatud maale. Sõnakuulmatusel on tagajärjed. Kuningas Manasse veelgi suuremaid kuritegusid ei saanud minema pühkida (2Kn 23:26; 2Kn 24:3) ja ilma meeleparanduseta ei antud neid ka andeks (s4) ((vrd 2Kn 21:10–16 vt ka 2Aj 33:10–20). Tulemus oli kohutav. Jumala armus murrab Joosija needuste ahela, kuid isegi tema reformid ei suuda ära hoida tagajärgi, mis olid tulemas. Hävituse mõju, mis kandus järgnevatesse põlvkondadesse on selgelt nähtav Amoni, Jooahase, Joojakimi, Joojakini ja Sidkija eludes, kes kõik “tegid kurja Issanda silmis”.
Kui Kuningate raamatu autor keskendub peamiselt vaimsetele reformidele – templile, Jumala Sõnale ja rahvale – siis Joosija surm ja selle peatüki sündmused toovad meieni regionaalpoliitilise pildi. Assüüria võim kahaneb, Vaarao Neko, vaatamata mitte just sõbralikele suhetele Assüüriaga, tõuseb vastu seisma babüloonlaste vallutustele, kellest saab ka uus maailmavalitseja. Nende sündmuste keerises sureb Joosija kuulsal lahingute paigal, Megiddo mäel (Ilm 16:16). Mõni aasta hiljem, 605 pKr, toimub Carchemishi lahing ja algab Paabeli tõus. Sidkija, Paabeli kuninga vasall, asub toetama egiptlasi, pärast seda kui vaarao näib omavat organiseeritud jõudu Paabeli vastu. Prohvet Jeremija aga on tugevalt selle liidu vastu.
Kas see tundub igava ajalootunnina? Juuda ja tema kuningad on keset reaalse elu poliitilisi võitlusi. Meile meenutab see, et me ei saa põgeneda oma ajaloolise konteksti eest – ka keset meid ümbritsevaid raputusi peame otsima seda kuidas jääda Jumalale meelepäraseks.