Tänane lõik on täis teravaid kontraste - valgus ja pimedus, tõde ja valed, patust kinnihoidmine ning andestuse otsimine. Ei ole pooltoone, Johannese jaoks ei eksisteeri hämarala ega ka poolvarjudes elamist, vaid inimese valik on konkreetne: sa oled kas pimedas või valguses. Oma veendumuses lähtub ta sellest, kes on Jumal, deklareerides: “Jumal on valgus ja temas ei ole mingit pimedust “(s 5). Taoline kirjeldus osutab otse Jumala täielikule puhtusele, tõesusele ning hingematvale hiilgusele. See osutab ka päästmise täiuslikkusele, ülevoolavale elule, mille Jumal annab. 

Jeesus ütles: “Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus”. Valguses käimine tähendab edasi arendada oma jumalasuhet ning olla Talle kuulekas, nii, et meie argielu saab kujundatud pigem Tema, kui meie prioriteetide kohaselt. 

Kõik mida teeme, omab kaalu. Meie suhted teistega ja Jumalaga saavad meie valikutest sügavalt mõjutatud kas paremas või halvemas suunas. Inimestena on meil suur kalduvus petta end väärturvalisusega mõeldes, et meie patt on õigustatud sellega, millisteks oleme  loodud või, et me oma tegudega otseselt ju ei haava kedagi. Ükskõik, kas oleme hiljuti Jumala juurde tulnud või juba aastaid kristlased olnud, meil kõigil on “pimealad” kus me ei mõista, et teatud meiepoolsed suhtumised ning käitumisviisid on tegelikult patused.

Jumala nõuetekohaselt elatud (jumalakartlik) elu on meeliülendav ja täitev, kuid see on ka raske ja vajab pingutust, et mõista omaenese kohta käivat reaalsust, ning tõukab meid välja mugavustsoonist. Samas jääb see ikkagi äärmiselt vabastavaks. Valgus on see, mis näitab asju sellistena nagu need tegelikult on, toob esile teekonna ohud ning hajutab pimeduse. Psalmist mõistis seda, kui kirjutas: “Issand on mu valgus ja mu pääste, ja “sinu valguses me näeme valgust” (Ps 27).